08 november 2019

Hapupiimana lasub

...November meie sammalduval kodumaal. Maru kärsitu, melanhoolne ja yksildane on olla. See kõik on vettinud maailma ja pimeduse syy.
Ma remontisin eile paari vanemat laulu ja täna tuhnisin niisama kirjutatud, aga ylespanemata lugude kaustas. Õige mitu lugu vormisin ja vormistasin ära st kirjutasin pikemaks või tegin vabavärsis kavandist lõppriimi ja salmidega laulu. Ei, ei midagi lillelist ega naiselikku, ei sonetti ega heksameetrit, ma olen sundmõtetega laulukirjutaja. Seega kui elu tundub liiga tore ja kaunis, siis kutsun lahkesti Mustkaarna plogisse oma bluusikarjatusi lugema.
Siin yks väike isuärataja.
Olemata mälestuste aias
Ikka õitseb mõni veider puu.
Olen oma mälestuste aias
Kuninganna kui ka ryytel truu.
Astun mööda roosipõõsast
Täna see ei torka mind
Ei haara kurjalt varrukast,
Ei mässi okste sisse mind.

Tulemata tulevikku aeda
Astun, syda kerget kartust täis
Väravast veel korraks välja kaeda
Kas mul vari ikka kaasas käib
Piirikivi avab silmad
Täna ta ei rõhu mind
Tulemata teod ja ilmad
Tema silmist näevad mind

Täna astun ajast aega
Ruumist ruumi, aiast aeda
Täna võtan lisaaega
Keset minu veidrat aeda
Tunduda võib võõras
Teile ja koletu
Pealuuparukapõõsas 
Ja kollane kondipuu.

Täna astun alailma
Ruumist ruumi, ilmast ilma
Tahan peale saada silma
Keset uneudust ilma
Tunduda võib hirmus
teile ehk kohatu
Mu inglitrompetipõõsas
Ja kuradiõunapuu

05 november 2019

Ääreni täis

Uued aknad on nõnda inspiratsioonipakkuvad ja lisaks sellele on maja tuntavalt soojem. Kui mitmepäevase ysna korraliku vihmasaju tulemusena maapind enam jalameest ei kanna ja uksest välja astudes hetkega märjaks saad, siis on õndsuse tipp punaste begoonialehtede vahelt õue vaadata.
Käisin lõuna ajal naaberkylas last koolist toomas ja nägin, et yleeilseni mitte väga täis maaparanduskraavid ja Võhandu jõe äärne lodu olid kuhjaga savist vett täis. Meie maja asub pmst madalama kynka otsas, nii et liigvesi jookseb kallakust alla, aga praegu on pinnas nii hästi kastetud, et enam vett vastuvei võta.
Mul on septembrist yks uus tore ravum. Kyll võttis aega, et psyhhiaater mu, ee, märkusi arvesse võtaks. See leevendab õhtusi krampe, ei lase mul paistes olla st kere ei kogu enam vedelikku, ja lisaks leevendab AD kehakaalu tõstvat mõju. Aga ravumi yks oluline kõrvalmõju on see, et väga varajased mälestused on asunud välja ilmuma. Mõni yksik neist on isegi armas, tore ja puha, aga 9/10 neist on õudsed, piinavad, ylekohtused ja masendavad. Nendega tegelemine, tõrjumine ja paremate mõtetega kinnimätsimine raiskab aega ja energiat. Kuna pereasjadega on niigi kyllalt tegemist ja need tegemised ei ole just helgeimad (ebaproportsionaalselt palju vaimupuudega pereliikmeid), siis on selline pidev eneseajupesu nyristav ja väsitav. Ma tean juba oma uuestiselgunud esimeste mälestuste pealt, et oma õnne ja rõõmuga pean ise tegelema, aga selle õnne ja rõõmu peitmine, et pealtnägijad kadedusest ei hulluks, on tyytu.
Kyll on hea omada maskisarnast olekut. Panen mina oma tavalised (äärmiselt mittenaiselikud) riided, et mitte öelda kaltsud, selga, räägin mõnest eriti vastikust ja raskest majapidamistööst (näiteks sygiseti uppuvast metsast pommiaukude vahelt kyttepuude väljatoomisest) ja keegi ei oska isegi kahtlustada, et minu sees elab Muusika.

25 oktoober 2019

Labidaliigutamise pyha

Sest manamine mõjus, õhkrõhkkond oli täna väga mõnus ja kõrge, maakera pysis änamvähem paigal. Ja ma pyhendusin agaralt oma usuobjektiga toimetamisele - maausulisel on ilusa ilmaga hää kuiv õues oma armastatud maad riisuda, kaeverdada, kraabitseda, kärutada ja kyhveldada. Yle mitme nädala paistis päike ja päris suve näoga päev oli, sajandivanuste puude alune sai ka suvisemaks - sygisesed lehed viisin komposti, aga rohetav muru jääb silma rõõmustama ju veel nädalateks.
Justkui ei olekski aeg lineaarne yhtlane joru, vaid aeg-ajalt pistetakse vahele hetki hoopis kuskilt muust ajast. See tänane ajasegaduslik suvepäev maja lõunakyljel asuva puiestikuga oli igal juhul imeline.
Vastik enesetunne ja kõrvalnähtudega yleväsimus jääb sellise kuldse meremaali alla peitu, mul on väga võimas st domineeriv nägemismälu.
Aga õhtul ilm muutus. Läks halliks, häguseks, tuuliseks, niiskeks. Ja ma leidsin vanade kuuskede alt sygise.
Seened.
Homme määran, korjan ja kypsetan.

24 oktoober 2019

Kuhugi on kadunud

Oo, uu, kui madalad on praegu õhurõhud. Väga, väga madalad. Nii et minu uimad on eriti uimased ja maakera kõigub suurema osa päevaajast. Aga ma ei lase ennast sellest häirida, vaid tallan kindlat sissekäidud rada - lapsed kooli (kui just vaheaeg pole), kohve, kyte, veevärk, pesu, elukad, villamasinad, igasugu sodi, veidi aeda ja näpuotsaga muusikat. Omaksehooldajal  jätkub tegemist kauemaks, ja paraku võtavad kõik toimingud järjest rohkem aega, sest igasugu elu veidruste naeratades talumine teeb need elu veidrused kyll kaaskodanikele meeldivamaks, aga naerataja kulub seestpoolt hõredaks. Ja ohhohhoo, kui palju ma selliseid veidrusi olen yle elanud. Lausa nii palju, et minu maakeragi on seest tyhi ja kõigub tuule käes. Aga kuna seda keegi peale sinu enda ei näe, tea ja taipa, siis ei ole sellest ka mõtet kellelegi rääkida. No ma siis rohkem ei räägi.
Heale aiahuvilisest lugejale panen imetlemiseks yhe huvitava elupuupildi. No kõik teavad, milline on elupuu - igihaljas, lopsakas, ereroheline. Aga mul on siin 1 teadmata vanuses rääbaka olemisega isend, rohkem nagu elupuu luukere. Ei ole ta Filifera ega viirushaige. Ei ole suvel lopsakam ega talvel pruunikam. On selline, noh. Aga kuna ta kedagi eriti ei sega, välja arvatud seda lontrust, kes ykskord bussist kruusakoorma viisaka väljakyhveldamise asemel koos koormakattega lihtsalt nö värava kõrvale maha nätserdas, siis lasen ma puul rahus kasvada.


20 oktoober 2019

Yksilduse maastikud

Käes on kuldse sygise viimased päevad, sest lehtede langemisega hakkab yhele poole saama. Aga edehoovis on mul yks jonnipunn, kelle jaoks kestab mõnus niiske suvi. Arukask "Youngii" on tema nimi.
Mis siis, et sygisastrite tipphetk saab nädala pärast läbi ja tuules hõljuvatel õuntel on näol talvine irve.
http://kaarnalill.blogspot.com/2018/12/17-detsember.html?m=0



17 oktoober 2019

Metsa rohelises toas

Ostsin jälle uue (aga kellegi teise vana) autu. Sest meie vana sõiduautu vajab nyyd mh uut esiklaasi (sai kevadel kive, aga mõrad kasvasid yle kogu klaasi) ja veermiku jupikaupa väljavahetamist,  mõned mootoridetailid jm veel, ja sellisel juhul on yldiselt odavam number uuem auto osta. Ma ei saa aru, miks sõiduautosid põmst ajalehepaksustest materjalidest tehakse... aga sellele on õnneks juba ostja olemas, Kuusakoski. Tema on hea ostja, ei vingu, maksab kauplemata ja vormistab probleemideta ARKis ära ka, ja ei mingit lõputut õudust pidevalt remonti vajava st rahaõgiva sõiduauto ja samamoodi pidevalt remontivajava tiimimehhaanikuga. Sõiduautost mõni aasta vanem volkari buss, mida ma veel mõnda aega kasutada kavatsen, aga on hoopis teisest puust st rauast ja seda rauda jätkub kauemaks...
Ega uuem autu ka väga terve ja uus ei ole, esimese asjana ostsin uue gaasitrossi ja kallasin juurde kõiki vedelikke. Stereo ei tööta yldse, selle vahetamine on võrreldav tolmuimeja filtri vahetamisega ja ma ei muretse.
See kõik on eellugu sellele, et vanem tytar tuli nädalavahetusel kylla ja siis me tegime ymbruskonnas korralikuma proovisõidu, läksime metsa. Meie kandis käib kyll kibe metsalõikus, palgiautod muudkui voorivad teiselpool Võhandut asuva saekaatri suunas, aga on veel hulk nooremat metsa, mida mõnda aega lageraie ei ähvarda. Yritan ymbruskonna metsadest ja nende asukatest ylevaadet saada ja iga veidi aja tagant sõidan seenele. Ja linnas elaval töötaval tudengil on vahetevahel lihtsalt ilus, tore ja turvaline turistida, syvamaakast emaga seenele sõita. Värskelt vihmutatud õrnalt lõhnav okaspuumets on muinasjutuline. Minu jaoks on see taevanisuurust turvatunnet pakkuv paralleelmaailm oma sammaste, vaipade, kardinate, kuskil kõrgel pea kohal särava rohelise kroonlyhtri, ee, päikese ja mahedate, alati täiuslikult komponeeritud metsahelidega. Ja alati on keegi vaipadele kalliskive maha pillanud.



13 oktoober 2019

Veel puust asjakesi

Kaotasin täna jälle kuhugi tykikese iseendast. Vahepeal juhtub, et jõõõõõle väsimus tuleb kallale ja hakkab päris paha, siis magan paar tundi, ja ärgates ei ole ka kuigi meeldiv olla. Justkui oleks kuskilt teisest maailmast siia kukkunud ja see, mida ma siin näen ka tunnen, ei ole just meeldiv, tahaks "sinna" tagasi, ykskõik, mis see ka oli. Niimoodi tykkide kaupa ma "sinna" kaon ja läinud on juba päris palju.
Allesjäänud mina hoiab meeleheitlikult kunagi õpitud ja armastatud asjadest kinni. Kaootiline ja hõre see on, tihti kaob järg käest ja ma lihtsalt vahin eesseisvat asja, et kust, kurat, see siia sai, ja mis ma pidingi sellega tegema? Peas aga suriseb mõttetu madalpinge ja ykski töö ei edene.
Pildil on jälle yks kõver ja katkine asjandus.  Kui keski tunneb ära, millega tegu, siis auhinnaks on lehvitus ja tervitus, au ja kuulsust ei, seda saab päälinnast mõnest parteikontorist😁

28 september 2019

Tõbi toas ja toa taga

Nädala keskel läks kurk natuke kibedaks, aga kes sihukest asja ikka tähele paneb, kui on kiire rohimise, istutamise, mädaõunte korjamise ja muruniitmise aeg pluss muud maised lõbustused. Eile õhtul aga läks enesetunne paiste ja köha kõlab nagu rikkis basskitarr.
Aga oi, kui ilus ilm sel nädalal oli. Loodus ALLES HAKKAB sygisvärvidesse minema, kuigi hommikud on viimasel nädalal olnud hallased. Täna oli päeval 14 kraadi sooja, aga ma hommiku magasin maha, lõuna ajal olin haige, pealelõunal tegin paar tiiru murutraktoriga, siis viskas selle kulunud niiduagregaat rihma maha ja ma kooberdasin tuppa tagasi. Nyyd mõlgutlen oma tyhise elu mõttetuse yle ja vaatan youtubest ilusaid lihaselisi trummimängijaid. Oleme ausad, tänu uuema aja kommetele on ka mõned nooremad suurepärased naismuusikud tekkinud, aga keskealiste naiste maailm on täidetud traditsioonilise nähtamatuolemisega.
Mõni post tagasi kirjutasin akendevahetusest. Suur tuba sai palju soojem, aga mitte oluliselt valgem.

27 september 2019

Aju augud

Tegin lapsele kooli jaoks ykspäev yhe sygiseteemalise luulutuse. Õhtune aeg, ravumid juba võetud ja silmake und täis, laps tuleb suure murega, et ei oska laulu teha, emme, aita. Emme keerab ennast kirjutamiseks kõhuli, vaatab yhe silmaga paberit ja teise silmaga öökapil, ee, basskitarri kombovõimul asetsevat raamatuhunnikut ja teatab: Minu isiklikul ajul on tööpäev läbi, nyyd teeme Ott Arderit. St panen kirja ja peksan värsimõõtu iga esimese mõtte, mis pähe tuleb. Nii saab ka tehtud. Protsess näeb välja nii, et panen kirja 2 rida, ajutöö seiskub ja silm vajub kinni. Laps muutub rahutuks ja nõuab kirjatööd. Kirjutan veel 1 rea ja hakkan sellele sobivat paarisriimi leiutama, aga poole peal jään magama. Laps ajab mu jälle yles. Siis avastan, et vaja on parandada. Parandan yhe rea värsi ära ja pean teist riimipaari ka kõbima. /Protsess kordub veel yhe salmi jagu./ Pärast mõningast mässamist loen asja 2 eri hääletooniga ette ja me otsustame, et käib kyll, liiga hea ei tohi ka olla.
…..
Lehed hakkavad värvuma puudel
Juba teravad hambad on tuulel
Taevas on pilved ja tee peal lombid,
kummikud jalas, neis tujutult longid

Kolletuv muru on hommikul härmas
Linnud su pea kohal rivis ja parves
Lendavad ära, sest nemadki teavad -
Sygiste järel on alati talved

Järgmisel päeval tuli lapse klassijuhataja juttu vestma ja muuhulgas ytles, et laps kirjutas toreda luuletuse. Ma kardan, et ta on mu veidrate hobidega rohkem kursis kui võiks arvata.
…..
Täna hommikul istusin kohvitoobiga maha, et panen yhe maru hea värsi kirja. Panin youtubest sobiva instrumentaalmuusika, avasin kirjutusprogrammi ja avastasin, et laul on kadunud nagu ämblik tuules. Jälle.

21 september 2019

Maksumaksja silmailu

Mul ei ole mitte yhestki sendist ega kopikast kahju, mis läheb nt koolide ymbruse korrastamisse, eriti headel juhtudel ka kaunistamisse. Mu vanema poisi kooli, praegune Võrumaa Kutsehariduskeskuse peahoone, on 1922. aastal asutatud  Väimela põllumajanduskooli ruumidesse mahutatud. (Teiste õppehoonetega pole ma tuttav.) Õnn, et see maja ei ole vahepeal tyhi olnud ja kinnisvaraarendamiseajastu hulluses pole hoonete ymbert vana minimalistlikult, aga järjekindlalt hooldatud haljastust hävitatud. Praegustest, eriti era-, aedadest erineb see õu märkimisväärselt. Mulle tuletab see meelde 30-35 aasta taguseid asutuste ja koolide aedu, kus entusiastid kasvatasid yksikuid saadaolevaid taimede liike ja sorte suure hardusega. Armas ajarännak.






17 september 2019

Kõdupuidulõhnalist progressi

Nikerdasin, mis ma nikerdasin, aga osutus, et tehnikasajand on traditsioonidest parem. Proteesitud yhekordne, talviti lisaraamiga 1,5 mm paksuse aknaklaasiga aken pole elu sees nii tuulekindel ja soe kui inertgaasiga täidetud pakettaken, mille klaas on 4(!!!) mm paks. Paketis aga on 2 kihti klaasi. Juulis ostsime 2 sellist suurt kasutatud akent, augustis-septembris said aknatehasest tellitud väiksematele avadele uued, vanadele visuaalselt enamvähem sarnased plastikpaketid. Minu eluea peavad need vabalt vastu, siis aga tulgu või veeuputus.
Abikaas mässab nendega. Tema on noor ja terve inimene, 4 aastat ehitajana töötanud ja las nyyd rakendab oma oskusi. Minu spessäl on ses osas lammutamine jms, mis ei nõua pikalt peene töö tegemist ja jala peal ringitrampimist, sest tervistkahjustav elu on jätnud oma jäljed. Minu ylesanne on kohale korraldada aknad, materjalid, keemia ja riistad, vahepeal selga venitada, vanduda ja ravumeid võtta, vajalikul hetkel aidata aken avasse tõsta ja loodida, ja nii see eluke mööda lohiseb. Abikaas oskab kyll, kui endas motivatsiooni leiab, paraku on motivatsioon sama keerukas nähtus nagu nafta maailmaturu ja eesti mootorikytuse hindade suhe.
Kurat, hoitagu soorollide teema seltskonnakroonika veergudel. Päriselu ei ole teater ja sooja tuba ei tehta suguelunditega. Ma ei taha kuulda silpigi sellest, et aga see ju ei ole naiselik, ja me nyyd sugugi ei saa aru, kas Mustkaaren on naine või mees. Sorri-not-sorri, ma tõesti ei kavatse hea lugejaga seksima hakata.
Aga sellest, mida ma ykspäev Valmierast ja mujaltki tõin, ja kuidas hakkab välja nägema siiani lage aiaserva tulevane kultuurpadrik, milliseid kuuski ja tsireleid sinna tuleb - räägib yks teine päev.


13 september 2019

Kes teisipäeval kylas käib

See asjata ei longi. Mul tuli asjaolude kogunedes yletamatu vajadus Sõita ja hakkasingi aga pihta. Põhisihtkohaks mdg heade naabrite ehituskaubamaja Depo Valmiera linnas. Ai, mulle meeldib sõita. Lapsed olid koolis ja abikaasat minu hobid, nt kuusepuud, aknalingid ja voolikud, ei huvita, seega sain pyhenduda oma salajasele pahele, s.o. rockbändidele kõvasti ja loominguliselt kaasa laulmisele, sest keegi ju ei kuule, mmmõnus! (Eriti soovitan lauluhuvilistele Muse'i.)
Aga mis Valmieras on! Rekkade ymbersõiduteel linnaservas, tanklast lugedes esimese suure ringtee kõrval, on asutis nimega Kokaudzetava. See tähendab puukool e aiand. Eesti aiasõbrale tähendab Läti aiand sama, mis Eevale ja Aadamalegi, e paradiisi. Neil on meie omadest erinev valik, hinnatase on märkimisväärselt madalam e 25-40%, olenevalt taimegrupist, ja taimed ei ole isegi septembris kollased, massiivselt seenhaigusi täis või raagus, nagu ma nägin mõni päev varem Tartu linna taimekaupmeeste platsidel. (Juhanit ja Järvseljat see inf ei sisalda.) Ma leidsin sealt nii mõndagi toredat ja suupärast.
Ja milline kaunis näidisaed. See on kyllaltki suur, kõrgemate puude-põõsastega jagatud mitmeks nö toaks. Vasakult lugedes kõigepealt roosa, siis punane (silmapaistvalt punaste õite ja tumepunaste lehtedega taimedega), siis kollane (kollasele kergema ilme lisamiseks valgekirjut ka), siis silmapaistvalt sinine tuba. Myygiplatsi kõrval aga tore ymmargune okaspuupeenar.
Kahju, et suvi läbi saab ja minu eelarve kummist ei ole. Lätlased armastavad aiandust ja kliima on neil ka natukene soojem. Ja mis kõik Leedus võib olla, ja Poolas! Kaugemale ma oma iidvana bussiga minna ei tahaks :)
( Ja oo, kui palju pikki lugulaule saaks maha laulda, aga kurat võtaks, parem muusika on kõik inglise keeles, aga minul on olematu tekstimälu.)
Palun, Jõuluvana, anna mulle sel sygisel veel mõni selline päev.











06 september 2019

Viimased valged õhtud

Nii mõnigi september on alanud vihmaselt, hallaselt ja vastikult. Sel aastal siis teisiti, see suvi paistab kestvat, loodetavasti ka lõpeb päikeseliselt ja rõõmsalt, soojalt ja lopsakalt. Delikaatsete isikuandmete liputamise korras teatan, et 2 nooremat koolilast läksid sel aastal varasemast rõõmsama meelega kooli, vanem poiss alustas kutsekas keskeri õppimist ja harjutab yhikas iseseisva elu elamist. Esimesed kommentaarid on olnud rahulolevad, erinevalt põhikoolist. Vanem tytar jätkab seda, mis käsil, tal on teha rakenduskõrgi viimane aasta. (Kuhu ta edasi läheb? Mis tal plaanis võib olla? Emasyda sygeleb juba praegu.)
Abikaasa on sama, ee, kõikuva teovõimega nagu alati.
Teised väetid ja tõbised tegelevad kah aeglase kustumisega, see on kogu eluslooduse saatus.
Aga ise olen tõbilane nagu ikka. Mind märtsi lõpus-aprilli algul tabanud tundmatu tõbi on mälestuseks jätnud pidevad kaelavalud, kerged koordinatsioonihäired, õhtused krambid koos hallukatega ja syveneva RA.
Selle peale ma ketran.
Ja lilled õitsevad.




20 august 2019

Puntratants

Tähelepanuhäirega isikuna teatan, et aasta ilusaimal ja õitsvaimal ajal, kui inimesed on õnnelikud ja liiliate, flokside ja tomatite lõhn sulatab eluvõitluses kivistunud sydamed, olen olnud nii laisk ja rumal ning nii mõnegi õie pildistamata jätnud. Sest mu valdused ei ole sugugi hiilgavas korras, sest kaelavalu ja vatt peas, pesupesu, toit ja lastekasvatamine, kyte, nafta ja kivi. Ja alati, kui ma tahan niidumasinate teri ihvata, on relakas kadunud. Ja kui ma selle ykskord leian, ongi käes hämar augustiõhtu ja aeg jalga panna Muhumaalt toodud tudusokid.
Ja see kurramuse surmväsimus.



12 august 2019

Pagulikud lood

Mu vanem tytar on mugavuspagulane. Kunagi, kui ma hariduse saamiseks kultuuripagulaseks hakkasin ja hylgasin oma õilsate esivanemate maa ja siirdusin Läti piiri äärsest looduslähedasest lapsepõlvekodukesest suurde hirmsasse Tarto linna, siis sellega ma muidugi ei piirdunud. Ma asusin otsekohe kerglast elu elama ja sain võõrast verd meestega karja lapsi. Need lapsed kasvavad nyyd järjest suureks ja mis te arvate, kas nad tahavad oma kalli ema synnikodus soos kraavi kaevata, lodumetsast käsitsi palki välja vinnata ja kardula-, rukki- ning suhkrupeedipõllal kõblata, et sygiseks paari kummikute raha teenida. Ei, kussa sellega. Yhesõnaga, vanem tytar elab Tardo liinas töötava tudengi elu, ei kavatsegi oma vanale kallile emale ja isamaale rodu lapselapsi synnitada, aga see-eest käib iga veidi aja tagant kylas ja siis me lõbutseme maiselt, malbelt ja kombekohaselt. Näiteks kärutame savi. Kuna see on ohtlik töö ehitusobjektil, peab omanik vastutama tööjõu turvalisuse eest. Ja kuna maailmas on rahutud ajad, soovib mu tytar jääda anonyymseks orjaks Lõunamaalt, rõhutades seda oma peakattevalikuga.
Yks lõbustus, ilma milleta mu elu oleks sisutu, värvitu ja mõttetu, on sõitmine. Mida kaugemale, seda parem. Tänutäheks Lõunamaa Orjale tegime yhe väikese Valmiera-reisi, mille meenete hulka kuulusid muuhulgas allahinnatud pyramiidtammed, halumasin ja ennenägematud šokolaadikypsised.
Ja loomulikult vaated Valmiera hõõguvsäravas muuseumis imeliste SUURTE suvelilleseadete ja tellishoonetega.






04 august 2019

Pätsu ja Hruštšovi aegsed lood

Meil synnib nörritavaid asju. Osutus, et koridori põrand on vaja asendada, komposti asemele paneme värskema puidu. Praegu on seal pika sammu sygavune auk ja kõik kohalviibijad tegutsevad, et lähemal ajal asi ära parandada. Kyhveldame savi ja mädapuidu välja,  Abikaas nikerdab veidikaupa konstruktsioone asendada. Mina olen muidu lammutamise ja kyhveldamise spets. Ja kõik toad on savi täis.
Hyvale lugejale sellest koledusest praegu pilti ei pane, vaid lisame peene asitõendi suure e elutoa e muusikasalongi tapeetimise aastast - maja ehitusest saadik on siseseinad olnud valge lubivärviga kaetud, aga arvatavasti 1958. aasta jooksul kogutud ajalehed kleebiti seina arvatavasti 1959. suvel, sellele omakorda tapeet. Ja nagu paljudes nõukogude  põllumajandust orjavates peredes, kiiretel aegadel ei hakka keegi vana tapeeti maha võtma ega seinu lakkuma, kord 15-20 aasta jooksul pannakse vanale tapeedile uus peale ja jälle tykk aega muretu.
Ei, ma ei mõista neid inimesi hukka, otse vastupidi - ma olen sellise riigikorra ja elu keskel yles kasvanud. Lihtsalt, praegu on absoluutselt teistsugused ajad ja arusaamine remondist, tapeedist ja hygieenist on hoopis erinevad nõukogude orjamajanduse omast.



29 juuli 2019

Yks kauge aed

Aiakirjanikel oli iga-aastane kokkutulek. Kuna mul oli sel nädalal rohkem lapsi, kui tavaliselt, ja kõik pereliikmed tahtsid igasugu asjade sõidutamist, jõudsin alles peo lõpus kohale. Kõik oli ilus ja kena, no öelge mulle 1 asi, mis ilusal juulikuu laupäeval ei oleks kena, isegi kui kaelaaju valutab, nii et sõnad lähevad sassi. Olgu Taga talu pererahvas väga tänatud, sellise aia ja inimeste nägemise nimel tasub elada.
P.s. piltide järjekord on bloggeri isetegevus, mõtestatud albumit siit juba ei leia. Ainult väike näputäis paljudest ahhaa- ja vau- hetkedest  suurest imesid täis maailmast.