17 detsember 2018

Võtsin jälle yle pika aja

Kidra kätte. Sest.
Talv on, õues kylm ja lumi, yle mitme aasta erakordselt talvine detsember. Ainult tubased meelelahutused, kytmine ja kygelemine. Väga palju toas passimist.
Ja, kitarr.

See kraad kangem, mida ma mängida ei oska. Esialgu vaevlen paari heliredeli ka sõrmestuse kallal. Oi, kyll on raske vigadeta, täpselt ja rytmikalt heliredelit teha. Ma ju ei ole enam 10-aastane.
8-keelsetel mängivad muidu edasijõudnud metalbändikitarristid ja džässmuusikud, mina olen edasijõudnud ahnitseja. Koordinatsioon ja keha valitsemine on käest kadunud, nii et isegi teatud taseme hoidmiseks tuleb järjest rohkem pingutada. See ei ole ealine iseärasus, vaid ebainimlikes tingimustes veedetud elu tagajärg, mida aga ravibki ainult yks asi - rohkem heliredeleid!
Mälu ja tähelepanu kadumist aeglustab samuti keskendumisharjutuste tegemine. Kitarr on tehniliselt võttes minu kui nägemismeele kaudu õppijale palju keerukam pill kui klaver, millel noodid on otsekohe ilusasti klaviatuuril näha, aga kitarril on need nähtamatud ja mitmel keelel paralleelselt, nagu võlumaailma loitsud, mida valesti mängides ja lauldes need tööle ei hakka. Nyyd ma juba, peale mitut aastat harjumist, hakkan kitarrikaelal noote NÄGEMA.

2 kommentaari:

algusestpeale ütles ...

See on imeline, mida sa kitarrist välja võluda oskad. Ja mis muud soovida, kui et jätka, sul on selleks annet.

Morgie ütles ...

Jah. Aga hoia oma tervist.