14 september 2018

Roostes võlumõegad ja teisi muinasjutte

Minu uus murutraktor on tegelikult kellegi teise vana. Koguni nii vana, et pärast mõningast käruvedamist ja paari prooviniitmist ostsin uued terad. Vanad olid oma otstest hea mitu cm kaotanud ja palju kiva maitsta saanud.

Ma ei saa omal jalal kuigi kaua nt traksidega trimmerit vedada, valu tykib kallale ja jalad alt, seepärast on isevedavad asjandused taeva kingitus. Niiduagregaat teeb minu lapsepõlve suvist lemmikmuusikat, nimelt silokombaini undamist 😁
Õite ja lilledega on tänu suvisele põuale keskpärased lood. Ei taha uued peenrad ilmet võtta ega vaateid moodustada, vilapuud kasvada ega parandatavad asjad terveks saada. Mis neist vaateist ja asjust, kui peale lõunat enesetunne räbal, ikka korralikult ja koos valuga. Nii et kes hommikuti lõket teeb, see asjatult ei longi, ja lõuna ajal kylili keerab, selleks lõuna ongi.

4 kommentaari:

algusestpeale ütles ...

Ma pean tulema sinu juurde tunde võtma ;) Järsku õpin hiljem isegi autot juhtima.

mustkaaren ütles ...

Mh-mh, pup-pup-pup, kui ma jõuaksin ja vähem valutaksin, jookseksin õhtani välja nagu noor 8-käeline jumalanna. Krooniline haige olemise tunde ei vaja ykski inimene, see kurnab ja, ee, lõpeb halvasti. Ma peaksin hoopis Sinult igasugu tunde võtma, ausalt.

algusestpeale ütles ...

Siis me saame teha Vastastikuse Abistamise Ühenduse ;)

Tsiil ütles ...

tehnikasõim on tore märksõna :)
traktori üle hää meel!