19 oktoober 2018

Vaiksemaid protsesse

Yks, mis on väga kaua kulgenud, on nt sajandi eest kaevat maaparanduskraavi tasaseks maaks tagasi tulemine, selle kõrvale istutatud kuuseheki aga on olematusesse saatnud valitsevad läänetuuled. Asemele on kasvanud võsa lepast, kirsipuudest, on hakanud tekkima ka pärnad, kased, vahtrad ja pajud, sest mõnikymmend meetrit kaugemal teises heki kyljes ja maja kõrval on just need puud. Ja see, mis tormi kukutatud puudest järele jäi, jäetigi maha vedelema. Kytteks lõigata ei anna sellest kindaidlõhkuvast torkivast poolmädand pudrust suurt midagi, komposti jaoks nagu liiga jäme, teen aga järjest filosoofilisi lõkkeõhtuid, kuni igivihmane november mu tuppa vangi paneb.



Kui päevane maailm on kadunud, tulevad taevatähed puude otsa kiikuma ja õunmyndi põõsas tundub hiiglaslik. Õnnelikud on need, kes roheka ja jäise öötaeva eest sooja urgu saavad pugeda.

13 oktoober 2018

Protsess õnnestus

Nädal tagasi alustet ukseesine sai valmis. 8 kivi jäi yle, aga teeradade jaoks (kohe algab porihooaeg) on seda vähe (must huumor, meil on poriseks kippuv savimaa) tuleb juurde osta. Kruus ka sai otsa.
Abikaasil oli täna lahke meeleolu, kui ma õhtul väga ära väsisin, sest päeval ma tegin muidu mitut asja, silisin ja patsutasin pinnast, panin enamuse kive maha, aga tema puhkas pikaks veninud tööreedest, ta täitsa vabatahtlikult tuli appi, imetles imeasja, tõi viimistlemiseks ja servadele mõne kärutäie kruusa (kokku kulus u 6 ruutmeetri TASANDAMISEKS vähemalt 0,5 kanti kruusa), ladus viimase st välimise rea ja harjas kivide vahele peent liiva.
Nyyd peaks ukseesine porimylgas mõneks aastaks lahendet olema.
Pildi peal liivakallaja selja taga on rea otsast 8 kivi veel panemata, aga see liiva kallamise hetk oli nii ilus. Valmis sai plats ikka suht pimedas.
Lisan veel, et tasandamiseks kulunud kruus ja siis betoonplaadid ei läinud otse savi ja pori peale, vaid eelmisel suvel koos vanema pojaga kaevasime seal ligikaudu sama laia ja põlvesygavuse kraavi savist tyhjaks ja vedasime kruusa asemele. Sõmer jäme kruus on stabiilsem ja juhib paremini vee ära kui savipinnas, millesse kõik kivid jm ysna ruttu ära upuvad, savimaa ju vettides vedel.

Aga hea väike sõber, sellest, kuidas ma eile viimase haigeolemise päeva puhul noorema tytrega Suurest Linnast suure koorma õuna-, elu- ja muid puid tõime ja kuidas mul seetõttu kõrvad ikka veel lukus on, paistes tatitorudest rääkimata, kõneleb näitleja Haige Peet mõni teine õhtu.

10 oktoober 2018

Sygise mahlad voolavad

Hommikul võtsin maja sissekäigu eest yles vanad plaadinärakad, tõin nutsaka kruusa ja osa uusi plaate valmis.
Siis lõi jälle tatitõbi yle pea ja lisaks hakkas vihma sadama.
Hetkel on kõik toad kruusa täis, sest kesse viitsib ukse taga jalgu harjata.
Aga see ei sega lamasklemist, sest kes tahab soojas toas olla, seda ei sega natuke kive kylje all.

09 oktoober 2018

Sygise teravad hambad ja paistes silmad

Käisin viimseilpäevil seenel, ehituspoes, õige mitmel pool veel, ostsin õue ukse ette 7 m2 kõnniteeplaati, viisin emale provianti ja tõin koorma kruusa, kivide alla sõelumiseks, sain mitu korda märjaks ja kuskilt kargas kylge kole kõriviirus. Pea koos silmamunadega valutab, tatti voolab ojadena, kitarri, vokki, kindakudemist ega yhtegi muud asja ei taha kätte võttagi, kõrvad on lukus ja terve nägu koos hammastega valutab ka.
Eks nädalalõpus oli paar teravamat elamust ka ja igasugu sihukesed asjad tõmbavad mul immususteemi nulli, st teravad elamused teevad mu haigeks.
Sihukese õudse asja kirjeldamiseks ei leidu mu telehvoni albumis yhtegi sobivalt koledat pilti.
Ärge teie nii tehke.

06 oktoober 2018

Suvi lõppis otsa

Täna, sygaval sygisel, oli õues palju päikest ja sooja pärast mitut vihmapäeva. Aga mina, selle asemel et vihmahoogude vahele sattunud kaunil päeval rohida, korralikult perele putru keeta ja pesu pesta-kuivatada-triikida (loll, kes usub, et ma muidu muud ei teegi), võtsin oma vanade deemonite eest pagemise vana taktika ette ja läksin jälle suurde linna soola, raua ja tikke järele.
Aiandites on sygisesed allahindlused. Maa-aias peab ikka olema paar suveõunapuud, paar sygisesorti, paar värvikat talveõunasorti, mõni marjapõõsas, kindlasti peab lisama yhe uue siilikybara, elulõnga ja hosta, ja mis aed see on ilma yheainsamagi kirju liilia e martagoni sordita, veel parem, kui neid on nt 3. (Pr Futu, Sinu martagonibeebid on elus, aga ikka veel alles beebisuuruses. Ma ei tea, kas nad tõesti soovivad kõvasti komposti, või ei tohi neid võimalusel yldse liigutada, olgu kasvõi yllatel nt mulla parandamise v naadijuurte väljakaevamise yritustel.)
Vanakraamipoodidest leiab koolilastele sobilikku mööblit, mida suve lõpus ja kooliaasta algul ainult väga suure raha eest väga viletsa saepurumööbli marketitest võis leida. Nt väike paari sahtliga kirjutuslaud väikesele poisile, mis on mitmel põhjusel väga haruldane imeasi.
Ja Tartu linnas näeb muudki imet.
Vanem tytar on veel pikemaks ja targemaks kasvanud. Ta on palju, palju targem ja ilusam kui mina, evolutsioon töötab, nagu peab!
Täna, 6. oktoobril 2018., oli lõuna ajal 15 kraadi sooja. Ehk on homme ka, oi, kyll ma siis alles istutan.

30 september 2018

Veel yks väljakallamine

Las jääda valgeks minu laululeht,
kui loen lugusid inimeste tööst, tööta olekust,
kellegi armastusest, tänasest ja minevikust,
kellegi loodust, millestki nähtust,
rõõmsast reisist, lapse haigusest, uuest teekannust,
reisist ymber maakera, sõidust ja sõdust sinna, seal ja tagasi,
uuest punasest mantlist ja kohtumisest huntmehega.
Ma naudin teiste rõõmu ja tunnen muret, nii, nagu kunagi väga ammu
Ja mitte nii väga ammu
Ja meeldetuletused vanemad, uuemad ja mõned päris värsked.
Teatati, et ainult see ongi mulle lubatud.

Seista raja kõrval.
Mitte puutuda.
Mitte olla nähtav
Kuuldav
Ega loetav.
...
Ma oskan seda juba päris hästi.
Tegelikult
Ainult seda ma oskangi.

23 september 2018

Septembrilõpu augustihommik

Pärast põrgulikku tänaööd, nagu ikka, ärkasin enne tavalist aega valude ja yksikute väga suurte veepiiskade plekile kukkumise kolksude peale. Kui muul ajal on nyyd udu või muidu pilves, siis täna ei olnud yles tõusta sugugi paha - aru ja mõistus võtsid maailma kohe omaks, akendest paistis kylluslik kullavärvi valgus, täiesti võrreldav sula meega, minu maailm, kui väike ta nyyd ongi, särab soojades hommikupäikese toonides. Maja ymber laiutanud okkaline padrik on mõningase sae- ja lõkketöö tulemusena kaugemale tõmbunud ja olemine juba suht õhuline. Kuna ma enam selga kinnitatava trimmeri ega lykatava/jalutatava muruniitjaga koperdada ei jaksa, siis on käsil protsess aiapindade võimalikult traktoriga niidetavaks tegemine. Eelmise postituse lõkkeasemega pilt näitab, kuidas see käib.
.....
Reedel mõtsin, et parandan ära yhe akna. Mõelda oli hea, ilm oli ka väga mõnus, võtsin akna juppideks, panin verandale laua peale, lõikasin saepingil vajalikud lyhemad puidutykid, pesin tahvli klaasi puhtaks ja.
Peale lõunat hakkas selg valutama, tõstsin saepingi käigurajalt eest, klaasi tõstsin kah kõrvale, õhtu veetsin murutraktoriga murunimelist endist põlluheina peenestades ja niisama koperdades.
Laupäeva hommikul oli keegi metstõbras yhe tiukrikuke puu otsast alla tirinud, vaesekese tahahoovi serva vedanud, natuke näksinud ja minema jalutanud. Asja käigus oli suur klaasitahvel ymber aetud ja muidugi puruks. Sellele avastusele järgnes vihm, mis kastis pika materjali märjaks...
See kõik pole veel midagi, sest tõeline sitt selles olukorras on abikaasa pidev vingumine teemal, et miks ma akna eest ära võtsin. Et tema ostab need aknad. Kas ma yldse teiste peale ei mõtle, kui oma lollusi teen. Jne jne. Jättes, nagu ikka, kõrvale asjaolu, et neid aknaid oli vaja juba 2 suve tagasi, tykk kasvuhoonekilet juba 3-ndat suve ei ole ikka päris pädev lahendus. Aga las abikaasad vinguvad või hauguvad, minu karavani see ei peata. Panen materjali päikese kätte kuivama, otsin kolihunnikust uue klaasitahvli, ja õhtupoole jätkan, kust pooleli jäi. Lõppude lõpuks võidab tislerikunst.
.....
Aga päike tõuseb aina kõrgemale. Ma istusin yhe lause peale lõppari taha laulu kirjutama, aga aspergerist pojake käib 5-l eri moel pinda ja nii tuli leppida plogivormis kirjutuseharjutusega.
Tehtud.

18 september 2018

Jahedas asjad tõmbuvad kokku

Kuumalaine sai läbi ja kingiti meile mõned päidlõhkuvad madalrõhkkonnad koos kahjuks väga nappide sadudega. Tutvusin lähedalt oma kaevu savist põhjaga, milles on säilinud 4-st 1(!!!) söestatud pinnaga puidust sein või rake või mis iganes. Tänu sellele näevad meie veevärgi vahepaagid välja nagu Atlantise kuningalossi hoov, pruuni hõljumit ja kollast rauavett jätkub kauemaks.

Oo, vihma saime ka, kuigi kaevu see jõudnud pole, taimed lyrpisid selle kõik ära. Muru tuleb vist hakata niitma 2x nädalas, aga kes niite kokku riisub, mina kyll ei tea. Niita on tore, rehaga ringi tuiata aga kurnav. Mu kehakaalust ju 40% on liigne mh vedelik. Nii et päevased liigutused tuleb logistiku silmaga paika panna, et tappev väsimus enneaegu jalgu alt ei tõmbaks ja unetekki silmale...
Õues tegutsemine on praegu veel väga rahuldust ja rõõmu pakkuv, vana heinakyyni ase hakkab kõdust ja prygist puhtaks saama. Varemeid on tore kraamida, puid lõigata, kymne eri syndmuse auks lõket teha, aga keegi, pagan võtaks, ei rohi peenraid sel ajal. Ja mina, kah aktiivsus- ja tähelepanuhäirega kodanik, vajun järjest sygavamale segaduse ja kaose võpsikusse...
Umbrohu seest tuleb yllatusi. Põõsasmaran Pretty Polly, minu juures tõeline kääbik. Põud ei suutnud teda ära tappa. Päriselus on ta VEEL roosam ja nunnum. Homme plaanin veel istutada, yllatumine saab kindlasti mitu head järge.

Peakirjas mainit asjade kokkutõmbumine käib täie hooga. Juba on päev piiratud mingi 12-13 tunniga, olenevalt pilvisusest. Õhtud jäävad lyhikeseks ja taevas madalamaks. Tundub, nagu hakkaks oluline osa minust endast kustuma, saabuv pimedus on raske taluda. Ja uskuge, ööd on meil tõesti mustad.

14 september 2018

Roostes võlumõegad ja teisi muinasjutte

Minu uus murutraktor on tegelikult kellegi teise vana. Koguni nii vana, et pärast mõningast käruvedamist ja paari prooviniitmist ostsin uued terad. Vanad olid oma otstest hea mitu cm kaotanud ja palju kiva maitsta saanud.

Ma ei saa omal jalal kuigi kaua nt traksidega trimmerit vedada, valu tykib kallale ja jalad alt, seepärast on isevedavad asjandused taeva kingitus. Niiduagregaat teeb minu lapsepõlve suvist lemmikmuusikat, nimelt silokombaini undamist 😁
Õite ja lilledega on tänu suvisele põuale keskpärased lood. Ei taha uued peenrad ilmet võtta ega vaateid moodustada, vilapuud kasvada ega parandatavad asjad terveks saada. Mis neist vaateist ja asjust, kui peale lõunat enesetunne räbal, ikka korralikult ja koos valuga. Nii et kes hommikuti lõket teeb, see asjatult ei longi, ja lõuna ajal kylili keerab, selleks lõuna ongi.

12 september 2018

Laul väheke kõvemast tuulest


Mul ära kingi oma sydant, vaid

lase teritada labidas

Ilm kurjaks pöörand, mul tuleb

oma käsi su käest rebida

Sest maru ryystamas maad, september

Mu aialt rebib keidid, prossid, keed,

Ja armastusest lobiseme,

Kui tohib, siis, kui tehtud päevatööd.

...On leheprahti täis me suvetee

Ka hinges vihma sajab, lausa voolab taevavesi

Kas täna päike yldse tõuseb taevasse

Või igihämaruses ilma matab lehesahin



Mul ära kingi oma sydant, vaid

Mine kolletesse tuld syytama

Ilm kurjaks pöörand, mul tuleb

Katta puuriidad, õunad korjata,

Ja aeg on aknad sulgeda, sest haavapuud

Ja kased tormis oma lehti pilluvad,

Ja armastusest lobiseme,

Kui selgind taevas ehatähti pillutab.

…On leheprahti täis me suvetee

Vana õunaaed ja kirsipuud kuluheinas

Ma vaatan otse sinu pilgusse

Mis ainult iseenda roosilehti leinab

07 september 2018

Täielik talendipuudus

On asju, millega ma yldse hakkama ei saa.
UFO-grillis vorstide kypsetamine on yks neist.
Ostsin eile pundi sooduskampaania-toorvorste, et õhtuks mõnus söök ja. Aga lapsed ei võtnud vedu, ei taht lõket teha, õhtust õhku ja mõnusat lõkkesuitsu. Panin siis ise ufo tööle.
Pagan, okaspuu ei kõlba. Praktiliselt kohe aurab see ära, kauamängivaid sysi ei teki ja vorstid jäävad tooreks, nii et kypseta pannil yle. Selle kinnituseks on 2 katset.
Miks lehtpuud pole, sellest ei taha ma rääkida.
Aga seeeest on ääretult mõnus ja mahe septembris ennenägematu soojalaine. Valgus on muinasjutuline, väikesed linnukesed ajavad oma asja ja rebased purelevad häälekalt, metskitsed maitsevad pritsitud põllu närtsivaid taimi ja maapind lõhnab veel täiesti suviselt.
Ja jälle on kaubareisudelt kaasa tulnud syletäis põnevaid uusi taimi.

Aga sellest, mis kole porno võtab murutraktori niiduagregaadis aset, kes elab kaevu põhjas ja mis õudus on saunakesega, mõni teine kord.

05 september 2018

Paar uut lugu

...

Silmapiirini sillutis, piparkoogimajade punased

aknapaled, nikerdustega välisuksed,

Värvitud plankaedade kohal naeratavad kypsed suveõunad

Kukuvad potsudes lillepeenardesse

Tokkroosid, hooviserva asfaldipragudest oma viljakust kuulutamas,

Mängivaid lapsi peitev kohev elupuuhekk

Ja tuvisid jootev sammalduv vihmaveerenn

Silmavad mind, tuult väljal, tulemas ja minemas

Nad on kellegi poolt loodud,

Et need, kes tulevad pärast teda,

Ei peaks iial teada saama,

Et kunagi ja et tänagi kuskil

On kõik hoopis teisiti.
...

Ma kardan iseenda peegelpilti

Kõiki aknaid neist möödudes kahtlustavalt kiikan

Kas see elajas, keda yhiskond sadistliku rõõmuga vormis

Ja valmistas olema kalk ja oma arvamuseta superkäsutäitja,

Suuremate pehme mänguasi ja väiksemate

Masendusest sihikindel hirmutaja

Astub sealt välja, et uuesti, uuesti

materdada siinpool klaasi kõndivat

Inimest,

Kunstnikku, Elavat Hinge.

Ma töötan, et teda unustada,

Loon, et teda tõrjuda ja õpin tugev olemist

iga päev uuesti, uuesti. Aga.

See, keda ma klaasipindadel näen,

Ei jäta mind kahjuks kunagi maha.
...


02 september 2018

Ja see saigi valmis.




Tehnilised andmed: 2.65 kõrge, ~0,9 lai, mõõtmatult raske, viimistluseks 25% tärpentiniga lahustatud hele tõrvaõli.
Asub Võru linna lähedal eraaias.

31 august 2018

Sel nädalal tegin ma seda.



Homme tõusen kell pool 7, et maakonna teisest otsast tuua yks abimeheabimees, et nyyd juba yleni õlitet figuur alusele tõsta, kinnitada ja siluda võimalikud muljumisvigastused. Ja siis läheb lahti hullumeelne pereliikmete sõidutamine, sest 01.09.
Pealkirjas sisalduv inf vastab tõele, see kuju võttiski mul terve nädala. Detailid tulevad homme.

28 august 2018

Agooniline suvelõpp

Selg jamab ja vahetevahel käivad kallal elusegavad skisofreenilised hirmuhood ja raudpoltkindel teadmine, et minu aeg siin maailmas hakkab otsa saama. Ei, ma ei vaja lohitust, ravi ega abi, kirja sai see dokumenteerimise mõttes, et kui kaua alates esimestest mälu- ja sõnapuudusehäda kirjeldustest juurviljaks saamine aega võtab.
Aga enne seda on tarvis kiiresti yks puujurakas kujuks vormistada. Tänu Lendavale, kes oli nii hõivatud, et kiiresti kuju sooviva kunde minu jutule saatis. Ilus tonnine puupakk on. Tänahommikune vaade oli selline:

Põud on läbi ja sellest annab tunnistust maast välja viskunud umbrohu tohutu haljasmass. Kui Puujumal valmis, siis niidan, enne ei saa.

12 august 2018

Vastupidamatu

Olen olnud halb inimene, lohakas kodanik, hoolimatu isik, sitt naine ja lahja ema. Selle asemel, et lastega pealinnas raha tuulutada, loomaaias trampida, rannas vedelda, riidekaubamajades kruiisida ja palju muud kena ja naiselikuks peetavat teha, ajan ma oma aspergerlikku muusikurida. Mu lapsed ei pea kyll emme peenardes orjatööna kõplama ega ennast puuriitade vahel vigaseks tallama, nõudepesu ja akende poleerimine ei ole kah tähtsaimad jutu-, nutu- ja kisateemad, aga ilmselt olen ma ikkagi liiga leebe ja kamandamiskartlik olnud... Nad ei viitsi muga pille mängida...
Yhesõnaga, käisin mina ykspäev Talinas ja selle kaunis tööstuslinnaosas Maardus, istusin põmst 10 tundi autoroolis, koos väikeste kohvi- ja aiandipausikestega, ja nägin igasugu imeasju.

Yhes tanklas kasvasid sellised kaunid kukeharjad suurtes betoonpottides kohe tankimismassinate kõrval.
Võttis aega, mis võttis, aga ära tõin vaat sellise vidina.

Olgu hr Igor S Maardust tänatud. Eriti selle eest, et pilli tutvustades näitas, kuidas barreevõttega mängida korraga nii kitarri- kui bassiosa, ja kes nt Justin Johnsonit on kuulnud, peaks aru saama, millest jutt. Siinmetsas karjuva bändikaaslasepuuduse tingimustes on see väga tähtis ja ainuvõimalik viis nt elektrilise bluusi rida arendada...
Yks põnev, aga mittemuusiku jaoks ropp uus mänguasi on mul veel, mis Ibanetsuga kokku sobib nagu vorst leivaga. Nimelt bassi syntesaatoripedaal. See teeb 8-keelse kidra bassikeeltest kärina vm põnevat, aga kõrgemad sagedused pääsevad ilma moonutuseta läbi, olenevalt sellest, kuidas filtri nuppe keerata, nii et yks pill, aga mitu asja. Teised pedaalid sellega hakkama ei saa. Plõnnisin neid täna hommikul verandal, teate kyll, sellel diivanil, kus muidu koerake aset võtab, ja olin liigutatud inimese mõistuse synnitustest. Aitäh, GPSi, guugli mäpsi, väikeste elektrooniliste lampkastikeste ja helipea leiutajad. Eriti aga soovin tänada hr R.Dieselit, sest poolsurnud jalgadega on uimasevõitu, aga jõuline diiselmootoriga auto igatahes parim valik.
Ja ma kirjutasin yhe enneolematult lihtsa loo. Sellel ei ole sõnu, aga tabulatuur on järgmine:
(Taktimõõt 4/4, Mõõdukalt)
Em|Am|Em|Em|| (korrata nii kaua, kuni isu ja jäksu on)

07 august 2018

Tyhjad pead

Mõni pea on palju tyhjem kui on teistel
Mõni meist on tyhi olemise meister
Mõni taevast vaatab, nägemata pilvi
Mõni jälgib jälgi, avamata silmi

Minu taevas palju lindusid ei lenda
Kõrgeid mõtteid ega möga maa ei hinda
Kuulan, mida öelda pole tuuleulul
Näen, mis puudu kõrbe moodi vaiksel murul


27 juuli 2018

Rõõm uuendustest

Ukseesise katusealuse suvetoa diivan leiab tänulikku kasutust. Seeaeg, kui perenaine päikese käes puid lõikas, higipull otsaees, lamas vapper mastif mõnusas varjus pehmel asemel

.

25 juuli 2018

Tantsu ja muusikat. Tasuta ideid industrialistidele

Eile käisin kylas, kus muusikute ja artistide seltskond muuhulgas suvepuhkusest muljetas. Ja sellest, et avatud talude päeval pakutakse niiöelda kindlaid koduseid elamusi, tegevusi ja kaupu, aga tuleval aastal tahaks midagi põnevamat...
Nad sooviksid tulla minu Muusikatalu vaatama. Mul oleks kenad bravuurnumbrid, mida isegi Rammsteini ja M. Mansoni vanameistrid ei peaks häbenema. Häälestamata kemikaalitynnidest ja autoparandamise pleki jääkidest trummikomplekt, 1-keelne palgijupist tehtud bass läbi elektroonika ja soolopilliks muidugi saepink, mille tekitatavat metalse terava undamise tooni ja kõrgust saab muuta puidu lõikamise käigus. Olen selles aastatega omandanud teatava vilumuse. Kokku tuleb viisakas industry-bänd. Ja traktorikärust tuleb lava tantsupoistele. Treenitud, kraavipõhjas ja asfaldiplatse rajades tippvormi jõudnud, aga mitte dopinguga punni aetud, karvaste reitega silmailu pakkujad kannavad oranzhe kiivreid, punaseid krõpsuga töökindaid, nappe kummist alukaid (võib ka töökinnastega samas stiilis, st krõpsudega) ja põlvini kummareid. Alustuseks muidugi vihmakeebid. Aksessuaarideks loomulikult on Fiskarsi labidad, poolikud tellised, savi, saepuru ja muu seksikas ja elamusterohke. Õppind tantsupoisid valdavad hästi sulneid tööliigutusi, täpset tantsu pooleteiseruutmeetrisel murutraktorikärul ja muidugi suhtlevad kuumalt ja rõõmuga publikuga.
Vaat sellised õhtused lood.

22 juuli 2018

Vasar jäi nurka vedelema

Sest magasin halvasti ja terve pyhapäev möödus maailma olemasolus kaheldes. Võtsin puude lõikamisest vaba päeva, peenardes möllavale kassitapule ja piimohakale vaatasin tuimalt otsa, igapyhapäevahommikune kidramäng ei olnud tänu tuimadele kätele just säravaim, ja yldse. Pool päeva lihtsalt lamasin siin ja seal ja jõllitasin ilusat ilma. Sellest oli kasu, õhtul andis nädalane väsimus mõnevõrra järele.
Palavus ei häiri, ma olen ikkagi õrn lõunamaa loom ja vajan sooja ja päikest.
Reedel tuli uus pinnukoorem. Yks koorem on mul juba lõigatud ja enamvähem riidas. Tänane puhkus oli hädavajalik, et teine pakk kiiresti ära lõigata ja riidastada. Et sauna kallale asuda. Too vaesekene on päris räbalas seisus, peale seinte ei ole seal midagi kobedat, isegi keris on otse maapinna peal lasudes laiali vajuma hakanud, nuuks.
Ah et kas mu elus siis midagi ilusat ei olegi, kunsti, muusikat, armastust, ainult muld, saed ja traktorid, kyttepuud, varemed jm mudru. On kyll, ainult et kõik tuleb ise käepärastest materjalidest valmis teha. Ja lõpuks ometi mu elu ei sõltu kellegi tujudest ja vihahoogudest, ja lõpuks ometi on õhtud rõõsad ja rahulikud.

19 juuli 2018

Kärumehe põli

Meil on suve puhul sadu lõbustusi, pidustusi ja bakhanaale, kui arvestada, et eluviisilt syvamaaka jaoks on pidu nt u 10-ruumise puukoorma yhest hoovist teise sõidutamine, kirsipuudel ootamatu ja äkki kypsenud ennenägematu marjasaak, enneolematult iseseisvaks ja suureks kasvanud lapsed, palava suvega tavalisest varem õitsema plahvatanud lilled, nt floksid, siilikybarad ja roosid. Pidu on ka koleda põua lõpuks vihmahoogude saabumine.
.......
Ja enneolematult tagasipöördumatult tõusev kehakaal ja ragisevad põlved, mistõttu paljude teiste heade aiaplogijate eeskujul ja ausaltöeldes ka oma hädavajadusel hankisin endalegi motoriseeritud käru, st kasutatud murutraktori, millel kyll niiduagregaadi rihm tuleb välja vahetada, aga seeeest on mootoril minu tagumiku vedamiseks piisavalt kilovatte ja hobusejõude. Katsete tulemusel teatan, et minu ja u 300 kilo kraami vedamiseks kulub 17,5 hobest!
Ja õnneks mu yldiselt yliskeptiline abikaas tegi sellele käepärasest pahnast järelkäru ka, sest osta on sihuke asi kallis... ja plastmassine.
Puud veetud, nyyd tuleb sauna perimeetri kallale asuda, seinad yles tõsta ja uue vundamendi jaoks kraav. Kyll sealt aga tuleb head musta mulda (aga mitte ainult) ja kyll alles saab kärutada. Puuhunnik oli logistilistel põhjustel sauna kõrval, see lasub nyyd õiges hooviosas, saunaserva jäänud on veel kahtlase väärtusega rauahunnik.
Olen rikas nagu troll. :/
Prygirikkusest rääkimata.
Aga muidu on elu ikkagi hirmus ja täis nähtamatuid ohte, nii et mõned meist kannavad kaitsevahendeid.

18 juuli 2018

Põud jätkub

Muru krõbiseb, tiik on põhjani kuiv, pesuvesi läheb nii torude kui ämbrite kaupa peenardesse ja noortele puudele, aju yritab hirmusegase masenduse maski all suvesoojarõõmu tunda, kyttepuud kuivavad erakordselt hästi, lapsed kasvavad ja kirsid kypsevad.

13 juuli 2018

Leidsin

Lisaks kassitapule ja vesiheinale, vanarauale ja plastmassprahile kasvab siinmaal muudki värvilist.

Juuni teisel nädalal Juhani puukooli sibullillede allahindluselt ostetud korraliku portsu närvetunud sibulikud-mugulikud tõusevad, yksikud neist ka proovivad õitseda. Pildil esimene yllataja "Salmon Tiger".
Aga muidu on elu mustvalge.

07 juuli 2018

Ma naeratan

...kuigi mul tegelikult kõht valutab korralikult.
Ja päris s.tt on olla.
Varbad on natuke surnud ja pea on täis hallitavat saepuru,
Aga ma olen õppinud muhelema,
Vait olema.

Lõuad pidada ja edasi naeratada.


03 juuli 2018

Saunaeide võlukindad ja teisi muinasjutte

Elanud kord yks eit. Tal olnud lapsepõlvest saati nõrkus ja armastus puidu, ahjude, tule, suitsu ja muu säärase vastu. Kuna lapsepõlves ei oldud tema vastu kuigi lahked, läind ta suurde linna lõbunaiseks ja hobesevargaks õppima ja elanud pikad aastad majades, kus tuld tohtind ainult moodu pärast tillukestes kolletes ja lampide sees põletada, majad olnud väljast ja seest paksu värvi ja kipsist ersatskiviga kaetud. Ei mingit lõhnavat puitu, hõrku okaspuuplanku, imelist lepasuitsu. Kurb, aga kallihinnaline olnud see elu ja läinud palju aastaid kurja tapelust kaaskodanike ja hõimlastega, enne, kui eit saand notaariuse juures omaenda sauna paberid kinnitatud.
Yhel viimaseaja hommikul juhtunud, et seljavaluga sirakile visanud ja silma kinni lasknud vanainimene virgunud äkki suure kolina ja myrina peale. Esihoovi olnud ootamatult ilmunud suur veomassin ja kallanud tellitud mänguasjad otse sauna kõrvale maha. Eit pannud selga oma kauneimad suvehilbud, otsind palju imetegusid teind vanad nahast töökindad ja asunud aga mängima. Kyll olnud seal palju kyttepuud, kitarrikaelu, lillipõõsaste tugipulke ja muud ilusat.



Aga sellest, kuidas iga jumala nädal puhuv tormituul lõpuks sauna katuse ära lõhkund ja mis nyyd edasi saab, räägib yks teine lugu. Head und, mu väike sõber!

30 juuni 2018

Vana armastus

...Tuli ringiga tagasi. U 10 aastat tagasi tehtud akvaariumidest väiksem, 65-liitrine, milles lapsed vahelduva eduga loomkatseid tegid ja lõpuks tyytu asjanduse mulle sokutasid, on jälle korralikult töös ja seal on aset võtnud 8 punast ja kollast mõõksaba, 3 antsu ja 2 pandamustrilist kiiversäga. Taimed on väikesed ja närud, sest kaladele meeldib neid järada. Mõõgud on suured huligaanid. Aga lõbus. Nagu papagoid. Eks tuleb taimede jaoks tytre toas praegu ainult põhjaliivaga akva, ikka ilma kaladeta, tööle panna.
Ärgu hää lugeja muretsegu, ma mässasin kymps tagasi väikelaste kõrvalt ja rõõmuks 2 akvaariumiga ysna korralikult ja põhjalikult, nii et teema on armas ja tuttav. Ja kuna ma sain tööle ka viimati 8 aastat tagasi kasutatud akvaristifoorumi kasutajakonto, siis on tunne, nagu oleks tagasi saanud midgi väga armsat ja head.
(Nimelt 8 aasta ees märtsis syndis õrna närviga noorim laps, kelle esimesed 3 eluaastat olid väga rasked, lisaks sellele jõudsin veel lamav seljahaige olla ka juhtus muudki halba, kurba ja rasket. Ja nyyd maitsen ettevaatlikult täiesti kogemata leitud osakest oma kunagisest minast. Ei olegi nii paha.)

24 juuni 2018

Bluus

kallan välja
aga puhtaks ei saa

Veel yks pikem lugulaul

Ettevaatlikud lyhikesed sammud
Ettearvamatul sinka-vonka rajal
Yhe tumedama heki tagant
Leiadki trummimängija
Ära heida talle midagi ette
Ära trambi tema lavale
Temal on tema lugu ja laul
Sinul on sinu sinka-vonka rada
Tema mängib
Sina mine

Tuha all hõõguvaid sysi

Turba all hõõgub tuli
Viisakuse all hõõgub viha
Kate on piisavalt paks
Naeratuse all hõõgub masendus
Hariduse all hõõgub ahnus
Viiskas vihm hoiab leeke vaos
Luuletuste all hõõgub sugutung
Liikluseeskirjade all hõõgub surmahirm
Vahest aga mõni tugevam tuuleiil

Jaanipäevahommikune vihm

Kohvipuru keelel ja kylmetavad jalad
Euroopas uputab
Kuveidi rahvusmuuseumivarast on leitud murdosa
Kes tappis JFK?
Kuhu kadus 200 000 eestlast??
Kastehein on juba yle põlve kasvanud
Metsa taga on maailma äär
Metsa sees on teine ilm
Ilma kohvipuru ja poliitikata
Sydameni tungivalt kylm tumeroheline vihm
Vaatab sisse ja välja katuseta majade aknaavadest
Ytleb: Kes meist on vanem
Valib esimesena

22 juuni 2018

Väga väsinud aedniku õhtune laul

Miljon väikest murekuradit purevad,
Ei nad äikest-päikest karda, vaid tuuseldavat rõõmutuult
Neil järel kleepuvmustad mõtted tulevad,
Kyll rebin tardumusest end, kuid ei kätte saa õuna elupuult.
Õhtutaevas päikese ymber keerleb ja voolab sulatinana
Õhtuvalgus mu jalgu kleepub kui tuline mesi
Lastagu ometi väsinuvoodile panna valgem lina,
Seinale ära kitarr ja vaasi värske vesi.
  Ma olen köisi pununud liivast,
  Teind leivast redeleid ja sõelal kandnud vett
  Nyyd jälgin õhtutaevas valgust viimast
  Ja maitsen tublisti kogutud väsimusemett.

Kes tunneb teise teed, kes naerab teise naeru,
Kes suudab muret jagada ja koos kortsutada kulmu
See teab, su sõnu kuuldakse vaid vaevu,
Kaob palju öeldust kajata, hajub halli põuatolmu.
Sa sosistad ja hõigud, aina yle kordad,
Mis sulle selge päev, see neile tume õhtutee
Vahest kuuleva, hetkeks su sõnad lähevad korda,
Kuid alati liiga äkki langeb teid lahutav öö.
  Ma olen köisi pununud liivast,
Teind leivast redeleid ja sõelal vedanud vett.
Nyyd jälgin õhtutaeva valgust viimast
Ja maitsen hoolega kogutud väsimusemett.

Laul sarvilisest saunamehest

Ses linnas otsa sai mu töö
Ja järsku ykski tänav enam polnud kodutee
Ma kohvrid-kastid pakkisin
Ja õhtueineta teekonda nautisin.
Sihtkoht ei armastanud mind
Ning peagi tostki tolmupilvest välja nõudis vaba hing.
 Yks sarviline saunamees
 Siis tule tegi koldesse
 Noa teritas ja kaseoksi tõi
 Ning möödaminnes saunaynka kyljelt maasikaid sõi.

Ses teises linnas sydaööl
Kui viimaste piduliste naeru kajas tänavatel veel
Mul teatas administratöör-
Öömajama ei saa, on kinni iga viimne koiku ja koffee.
On mustas öös mustad maanteed,
Neil tantsib musti kuradeid, kuid koidikul koduukse ees elusana parkisin.
 Yks sarviline saunamees
 On kuumaks kytnud kerise
 On vihad valmis, vesi kõigis kateldes,
 On välja lastud suits, veel vaid lava puhtaks tee.
(Soolotamise koht.)

Mu koduke on tilluke
Sai välja gaasipliit ja tuppa diivan, parandatud ahjuke,
Sel suvel reisin õige vähe,
Sest niidan, saen ja ehitusemõtteid tuleb pähe.
Ja siis, kui käes on laupäev,
Toon veed ja vihad,
Ning siis poolel teel valmis sauna kaevupingil magama jään.
 Yks sarviline saunamees
 Mind ootab enda juurde
 Mis vaja, toob ja viib,
 No tule ometigi.
 Sa oota õige natuke,
 Vaid mõned asjad hoiavad kinni mind,
 Kuid ma tulen, on kindel mu suund ja siht.

19 juuni 2018

Käisin jälle luuletamas

Yhes väikeses linnas, kus ei ole rokiklubi, bluusiõhtuid ega metalbändide festivali, käisin koos 2 viisaka ja tuntud luuletaja, sisendusjõulise Triin Tasuja ja joviaalse Lauriito Meriloo esinemiste vahele esinemas. Bluusikirjanikuna esitasin loomulikult parandamatut bluusi. Kuna asja vaatama oli tulnud ka Kivisildnik ja kuna mul oli yle pika aja esimest päeva ravumite topeltannus vereringes, läks kitarriosa täiesti perse, "see on tal närvidest", aga seeeest esmakordsele ettelugemisele tuli yks uus lugu. Teiste muude hulgas.
"Sarviline saunamees"
Ja parem 1 pilt kui 250 sõna.

09 juuni 2018

Veidrad ajad

Andku mu vanad ja vähem vanad sõbrad ja tuttavad andeks, et ma viimasel ajal järjest rohkem levist väljad olen. Elu veidrused on mu ysna ära kulutanud ja mälu on mul nii hõre, et psyhhiaatrid ja muud doktorid kirjutasid mulle topeltkanguses ravumid ja keskmise puude. Komplektis lylisamba ja kaelaprobleemidega teeb see kokku siis isiku, kes suudab kyll olla kaine autojuht, aga sõidule peab aju eraldi kaasreisijana kaasa võtma, st pereliikme, kes aitab asju meelde tuletada. Naljakas, aga ysna sitt.
See-eest aga on väga, väga ilus ja soe suve algus.
Kurat, ma unustasin jälle sinised tyrgi oad maha panna.

31 mai 2018

Segasemad lood

Soe on nagu juulikuus. Terved orjavad nagu jaksavad, haiged on vähem haiged, pidev kõrgrõhkkond teeb põrutatud pead selgemaks ja paneb kitarrid paremini kõlama. Lilled õitsevad ja tyrgi oad kasvavad sama kiiresti nagu pesemata nõude virn neil päevadel, kui ma pereliikmeid sõidutan, kellega on vaja arstidel käia, kellele invavarustust hankida, kellel... Ah, mis siin ikka, raha autopaaki ja muudkui sõida.
Kevadel oli juttu sigarikarbikitarrist. Põhiliselt tegin ma selle ise valmis, joonised, lõikamised, kaela voolimise, kokku liimimise ja mängimapaneku, pojale andsin käsitsi lihvimise tööd, põletusaparaadi ja ilunaelte löömise. Oli tore ja järgmises elus teen kindlasti veel mõne pilli.


23 mai 2018

Ilusad kirjud veidrikud

Lisaks nendele taimedele, mille liike, sorte ja istutamise fakti mäletab kyll sygisene aednik, aga mitte pärast pooleaastast talvevaikust asja juurde asunud kevadine aednik, on terve hulk neid, mis ilmuvad maa seest eelmise perenaise mälestuseks, puhaku ta rahus. Näiteks mitmed sibullilled, paar pojengi, talunelk ja ytlemata visad tulbid:

Soe päike on maikuust varasema varakevade asemel korraliku varasuve. Muru tuleb juba kandilise jõhviga niita ja põõsad kasvavad nagu hullud ning värvuvad ylimalt sordiomaselt erksalt, nagu nt antud mustsõstar (kas Marmorata v Colorata, ei mäleta, lööge või maha.)

Sel suvel on palgatööle mineku ja rahhhateenimisega veelgi halvemad lood kui varem, sest ma olen muutumas sauruseks. Selg on kange, ei luba liigutada ja valuvaigisteid kulub hobuseannustes. Yhe päeva juba käisin tööl, seejärel olin 2 päeva aige. Nii et jäävad tagasihoidlikud kodused lõbustused varemete, segaste pereliikmete, mägisibulate, mädapuidu ja maasikataimedega. Pääleselle, labidavarrest paremal on endine prygi ja mädapuidu hunniku alune, mille ylimalt kobe ja rammus muld ootab veel yhe kasvuhoonekarkassi kokkupanekut, sest nii head mulda ei saa ometi muru alla matta.

Viimane artikkel - rohimisest. Mul on sisuliselt uudismaa, mille kultuuristamine tähendab mitmekordset sygavat läbikaevamist, sest pikkade visade ja sygavale pugenud juurikatega pysikrohttaimed nagu kassitapp, naat, orashein, kerahein, timut. Eelmisest suvest ei piisanud ja nyyd läheb teine. Ma tahan aastakymnete eest maja ees asetsenud ja viimaks umbrohtunud ning taraenelat täis kasvanud lillepeenra lõpuks ometi välja kaevata, sest vana perenaise pojengid, kirsipuud ja nelgid ning enelapõõsa alt leitud 2 liiliat tekitasid mõtte, et ilmselt on see olnud aia kõige soojem koht ja järelikult saan ma siin kasvatada värvilisi tyrgi ube, näiteks.
Urgitsen ja kaeverdan ja leian siit-sealt jalutama läinud taimi. Ei taha mina neid ära kõblatada, las olla mõni tootsi taim kah nt siilikybarate ja remontantse maasika hõimu vahel.

Kui ei oleks neid äraneetud sääski, siis ma ausaltöeldes koliksin oma voodi ka õue, uksetaguse terrassi varikatuse alla. Talvega kogunenud koli hakkab sealt lahenema, õues on valge ja soe. Aga kuramuse inimsööjad putukad!

16 mai 2018

Hirmus lugu

Yts käy mu takan
Luur, nii et ma silmänukast näe
Kavval om, tiid mu kombit ja viise
Valgõ päävä aig ja õdak ja yy.
Tuu hõikas - kassa saat!
Tuu teedä' and - nyyd om hukan.
Tuu kärk - kae', määne sa olõt!
Tuu kõssas - är no uutkugi, tuu ei olõ' su jaos, mine' istu' sennä nukka ja olõ' vaiki.
Tuu arvas, et ma tedä ärä' ei tunnõ' ja alati tii, mis kästäs, ku aga kiäki hõik.
A ma silmänukast näe,
Kuulõ ja tunnõ ärä', et tuu um mu uma hirm,
Mu perit pelgämine, opit oht
Ja vannu vari, ei muud.

14 mai 2018

Väliköök ja teisi muinasjutte

Siinmaal on kombeks, et vana puitu ja lammutamisest jäänud puupilpaid ei aeta suurde lõkkesse, et siis viisakaid halupuid osta. Vaid pärast päevatööd, kui mõnus väsimus kontides ja valu liigestes, võtan mina Pätsu-aegsetest kõrvalhoonetest seda viimast ja hakkan ebastandardses st maa seest leitud tellistest nö tulekoldes tegema pulgalõket, seejärel asetan oma kohale malmpanni, millele asetan seda, mis parasjagu käeulatusse satub, ning siis võib muu maailm oma poed kinni panna, sest päikeseloojang, elus tuli, ainult hädavajalikud köögiriistad st nuga ja taldrik, rõõm uuendustest, puhas õhk ja hea seltskond, täpsemini - selle puudumine.
Täna jäi õhtusöök hilja peale, sest päeval oli palju sebimist, ja, kurat võtaks, sääsehooaja algus.

10 mai 2018

Ja tõuseb taeva poole

Misasja?
Ikka vanade aegade mälestus. Hakkab looma mõte kaunimast kodust. Ei, ma ei pane tapeeti. Hoopis ostlesin uue muruniitja, istutasin veel puid, aga kõige ajamahukam ja lõppematum, nagu ikka, on praht. Siiskisiiski, varemeplatsid on tublisti kokku kuivanud ja ma saan kylvata nii mõnedki sajad ruutmeetrid uut muru kohe lähipäevil, kui vihma tuleb.





Yks pilt graatsilisest posti otsas seisjast ei ole meie majast, vaid piiriäärsest talust. See iseloomustab hästi uuemate eestlaste põlvkondade suhtumist lammutamisse, mullatöödesse ja kahjuks ka ehitamisse. Aga mina ei nuta, vaid teen lõket.