17 september 2017

Selfi seenega

Noh, yks õhtu hakkas abikaas unelema, et tema tahaks lõunamaa reisile talve poole. Et võtaks täiesti natuke aega ja puhkaks.
Järgmisel hommikul sattusin sotsiaalmeedias gruppi, kus inimesed jagasid oma Lätis kaubareisil, põhiliselt kyll ehituspoe kogemusi. Ja mul lõi pirni põlema - autos on veel myyja poolt tangitud naftat, ilm on ka veel ilus ja soe, vaat yks rutiinist välja sõitmine ja asja käigus mõningane hinnauuring oleks nagu pärlmutrist nööp halli pintsaku ees. Käskisin abikaasal kohe puhtad lõunamaareisile kohased riided selga panna, sest me lendame lõunasse, nyyd ja kohe, millal siis veel?!?
Reisi esimesed sadakond kilomeetrit läksid Võru-Valga maanteel regionaalpoliitikat, 1990-te maaelu kollapsit ja massilist majandusreformi nime kandnud varastamist, tänaste tegijate noorusaegsete traumade suurt mõju majanduse arengule, õieti selle puudumisele, maastiku mõju rahva iseloomule, ja muid kergeid seltskondlikke vestlusteemasid aretades. Taustaks, abikaas on yles kasvanud Tartu linna võimalusi eirates, minu jaoks on piiriäärne võsa aga lapsepõlvekodu.

Valga linnas on eelpoolmainitud kultuuride kokkukukkumise tulemusena mitu kilomeetrit teid, mida ehitavatelt firmadelt tuleks tegevusload ära võtta, sest paikkonna yks põhimaantee on täiesti sõidukõlbmatu. Tee on nii auklik ja sõidukorraldus lohakas, et nii sinnapoole, kui tagasi sõites ei leidnud ma pideva juhtseadmetega sebimise ja kohati kaootilise liikluse tõttu sobivat hetke pildistamiseks, kuigi eksootika mõttes oleks pidanud.
Kui eesti ääremaa, Varstu tagune, osa Taheva kandist jne paistab silma mahajäetud talude ja tervete kylade, yleujutatud maa ja võsaga, siis Valga pool olukord muutub, maastik läheb kynklikumaks ja tekib rohkem haritud põlde, tõsi kyll, inimasustus on hõredam kui hõre. Valga linn on tore ja võimalusterohke asukohaga, aga jälle - läbisõitjale hakkas silma terve rida lagunevaid, tyhje nii elumaju kui tööstushooneid. Läti Valkas oli pilt parem. Majad ja aiad olid paremini hooldatud, rohkem ja huvitavamat haljastust, rohkem rehadega inimesi õues.
Võtsin endale vabaduse sõidu ajal ringi vahtida ja otsida silte võlusõnaga "kokaudzetava", ehk puukool. Paraku, laupäeviti on nad varakult kinni. Strencist välja sõites ringteel näitas yks teeviit puukooli poole, aga kella 2 paiku laupäeval on mõttekas otse edasi kulgeda. Valmieras linnaservas paremal pool, rekkade ymbersõidu tarbeks ehitatud mugaval ringteedega tänaval, oli samuti kole kell 14.10 lugeda, et aiand on laupäeviti avatud kella 10-14. :/
Väike ekslemine viis meid seejärel võrukeste, pärnu- ja valgamaalaste armastatud poodimiskeskusse Valmiera kauni kesklinna kõrvale tekkivas arenduses.

Jahisaagiks sain väga meeldiva hinnaga kuningbegoonia sordi ja kollasekirjude lehtedega kõrrelise. Toalillede osakond oli vägev, õuetaimede väljapanek ilmselt hakkab otsi kokku tõmbama. Tegu on muidu korraliku kodukaubamajaga, milles hinnatase nii mõneski kaubagrupis eesti kaupmeestega võrreldes veerandi jagu odavamad. Korjasin koolilastele välismaa pastakaid, sest neid kulub alati palju, ja veidi käsitöötarvikuid... ja dushisegisti komplekti, mis meie man jällegi kymneka võrra kallim...
Tagasiteel oli meil suur au kylastada maanteeäärseid lätlaste seenekorjamise maid. Abikaas võttis asja tõsiselt, mina nautisin skeenet ja tegin pilte.







Ja päälkirjas lubatud autoportree.

Kaunis. Mu hing hõljub siiani lõunanaabrite kruusakyngastel.

5 kommentaari:

Lendav ütles ...

Valgast Võru poole on (asfalt)teed nii kohutavad, nagu ma pole kusagil mujal näinud. Tõsi.

See on ilus reis jah, tegime just 2 nädalat tagasi samasuguse. Eesmärgiks luurekäik ja tootenäidisteks väga ilusad rohelisekirjud kalossid mulle, kummikud tütrele, padi, kirjatarbeid koolilapsele, pritsipudelis orhideeväetis, mälupildid õhkküttekaminatest ja nende hindadest, sanitaartehnikast, kahhelplaatidest ... (nimekiri jätkub). Väärt pood. Lisandväärtuseks sõit kaunite metsade vahel, väljumine igapäeva-rutiinist ja kui aega on, siis hingekosutav jalutuskäik Valmiera linnas.

Strenču psihoneiroloģiskā slimnīca tagant paistev veetorn (korstne ümber ehitatud!) on aga unustamatu arhitektuurne iludus.

Seenele pole sinna maale veel saanud. See jääb järgmiseks korraks.
Tagasi sõites tegime traditsioonilise peatuse enne piiriületust viinapoe juures, ma kaotasin ka lõpuks super-alko-süütuse - ostsin aednikust sõbrale ploki Läti õlut (pakend oli kirjatud sõnajalalehtedega :D ).

Anonüümne ütles ...

Oo kui meeldiv viis lõunamaareisil kiirelt ära käia. Ma tahaks ka! Ja eriti muidugi tahaks seenele, sest kõik muu on mul hetkel olemas ;)

MUHEDIK ütles ...

Nii äge autoportree!
Ja veel ägedam, et lõunamaa ehituspoes kleepuvad sõrmede külge kõigepealt ikkagi taimed :)
Valga mnt ümbrus peale Elvat on juba aastaid mu meelest kõige nukram paik Eestimaal. KUi mujal elu keeb ja korrastatakse hooneid ja haritakse põlde, siis seal on kõik kuidagi hall ja väsinud

Rahutu rahmeldaja ütles ...

autoportree on igati aus :) meie sarnane lõunamaareis kattub 100% Lendava omaga. ainuke erinevus, et minu super-alko süütus jäi alles :D

Rohelise Villa Kuningas ütles ...

Seeneselfi on igati äge. Tegelt vahtisime vesise suuga hoopis neid jalavarje.