20 november 2016

Sygis tuli tagasi.





Madal sulailma toonud taevas asendus õhtuks sellisega, mis värvib õunad roosaks ja lubab võsalõikajal väheke kepsakama sammuga astuda. Pori on nagu muda, päevad on ebameeldivalt lyhikesed ja liigesed valutavad.
Aeg on Jõuluvanale kirjutada.
Kui mõni Jumal tunneb ennast yksildasena ja soovib minult kirja saada, siis andku aga teada ;) (uue laulu idee)

4 kommentaari:

Tsiil ütles ...

pildilt paistab: sireli, sireli, kas mul õnne ... :) Kui prügi on, siis on õnne ka.
Huvitav, õun on Tartu Roosi nägu? Hea õun siis ju.

Elupuu on ikka vägev! Jäme ja puha.
Hinga siis vahepeal välja ka, päevad õnneks lühikesed, ei jõua ennast päris ära nikastada :)

Anonüümne ütles ...

Ja milline taevas! Raudselt mõni Jumal ootab seal Sinult kirja :)

Togram ütles ...

Elupuu on tõesti väga uhke! Minu aias polnud mitte ainumastki okkalist kaasavaraks. Prügi on nõme küll, aga see kipub nende vanade majadega kaasa käima. Meil oli sama värk!

MUHEDIK ütles ...

Imelik jah, et me peaaegu kõik pidime alustama prügist. Aga marss tuppa sooja, koerakarvad ümber ja tegelema seal sellega, milleks kevadest saati niikuinii aega enam pole.