Ja kuna valitseb rahu, vaikus ja armastus, on maru hea teha keskendumistnõudvaid kodutöid. Näiteks eemaldada fotokalt kinnikiilunud UV-filtrit. Mul pole mitu viimast aastat olnud fotokat, sest moblad on ka asja ära ajanud, ja vanad fotokad olen lastele andnud, mis tähendab, et iial pole optika näpujäljevaba ja akud täis, kui mul vaja. Niisiis. Ostsin eelmisel nädalal yhest vanakraamipoest kasutatud fotoka, mille obje ees äratolmunud filter. Oh ei, mitte midagi professionaalset ega hinnalist, lihtsalt klaasist objega seebikas, millele kaitseklaas ette keeratud. Ja mida rohkem puhastasin, seda rohkem soppa tolle klaasi alla tekkis. Siis ei avitanud enam armas jumal ega siili õpetused, vaid fotokala-foorumi vanad kalad. Nende lingitud õpetuse kohaselt võtsin haamri ja koputasin õrnalt, kuid kindlalt. Kahvliga klaasikildude eemaldamine on juba köki-möki. Netis leiduv õpetus sisaldas alustuseks muidugi filtri raami rauasaega läbilõikamist, et seda pärast klaasi purustamist näpitsatega obje kyljest lahti väänata, aga ma ei leidnud rauasaage yles. Noh, igatahes kadus esimeste proovipiltide kunstipärane hägu ära ja edaspidi saan jälle mängida lapsepõlvest armsaks saanud fotograafimänge. No ei ole mobla oma plastmassist silmaga see, mis spetsiaalselt pildistamiseks mõeldud masin, no ei ole.
Hubasel prahivaba klaasiga tehtud proovipildil on näsalise gasteeria e mannakaktuse Gasteria carinata sort, tagapool paistab gasteeria liik, ja veel tagapool tääkliilia valgetriibuline sort. Vaesed troopikataimed peavad jälle kohanema suusailmaga, suvalise kastmisvee ja olematu päikesevalgusega, kuigi tahaks linnulaulu, sooja sirisevat päikest ja mahedat vihmavett. Yhes koledas toas on kliimapagulasi mitukymmend tykki, ja ma pean neile leidma nende iseloomuga sobiva eluaseme, sh mööbli. Armas jõuluvana! Mul on sel aastal niigi palju tööd. Palun ära sunni mind talveaeda ehitama, katsume kuidagi niisama talve yle elada.
Hyva lugeja rõõmuks peab märkima ka seda, et mu elu vastikud osad ei ole ka kuhugi kadunud. Ja selle kõige peale ma jälle ketran.
4 kommentaari:
Sa oled ikka väga andekas kuldsete kätega naisterahvas. Mina ei saaks ühestki vanast fotokast elulooma. Pilt on ju superpilt.
Talveaed on muidugi hea mõte, küllap Sa jõuad kunagi selleni ka. Aga seni siis ketra, Unistused lähevad alati kõik täide :)
mis sa selle fotokaga tegid? Ei saanud aru. Virutasid haamriga ... kuhu?
Ma tulen juba 15.nov kodumaale käima. Padjaklubi korraline koosolek koos Sinu erinevate ühemehebändidega tuleb kindalt päevakavasse võtta. Sügiskaamose vastu aitavad ühislaulmine ja kaunikõlaliste kitarrede helid suurepäraselt.
Ja muidugi head ketramist:) Minu vokk ootab Saaremaal kojutoomist. Ja Sinu lahket abi ketrama õppimisel.
Tänan heade sõnade eest.
Fotokale andsin haamriga klaasidesse sel põhjusel, et see oli ainus viis kinnikiilunud ja pilti ähmaseks tegevalt tolmusest lisafiltrist lahti saada, seda õpetas yks inglisekeelne loodusfotograaf, näidates protsessi ette oma tulikalli teleobjektiivi peal. Kuna ma olen väga palju erinevaid materjale lõiganud, õmmelnud, liiminud, saaginud, purustanud jne jne, sh ka metalle ja klaasi, siis tundus see õpetus väga usaldusväärne ja see tõesti toimis, sest fotoaparaat ise ei saanud ainsamatki kriimu.
Al Gusti, Sinu rõõmuks palun oma bändidel Sinu juurde kaasa tulla ja vajadusel tõstan koormasse ka mõned vokid... ketramine ise on pikk ja harjutamistnõudev protsess, oleks tore, kui Sa saaksid meiemaa sygiskaamoses sel puhul kauem viibida.
Postita kommentaar