Ja kui juhtub, et koerad kraabivad yles teie lemmikute hiigelkasvuliste liiliate tulikallid sibulad, siis tasub neile korraldada matusetseremoonia. Nad tasuvad teile elluärkamisega. Kuigi minu elluärganud liiliate otsas käis yks teatav mastifilaadne elukas mõnda aega pikutamas, hea soe koht oli. Ja mõnedest asiaatidest, trompetitest ja OT-hybriididest on tänu pikutajatele saanud roomavad vormid.
Teiste sibulate elu ma täna spetsiaalselt uute õrnade tulpide, liiliate ja nartsisside sortide suvise kuivatamise mõttes häirima ei hakanud, aga ilmselt laiutama hakanud kunagisi hingevaakujaid pysikuid ja põõsaid kolima hakates leian veel nii mõndagi. Mõtlen eelmiste aastate leidudele Mygride sahvritest ja olen lootusrikas.
P.s. Kes siis liiliaid keset suve yles võtab, see ikka kevadiste õitsejate teema. Aga kui eespoolmainitud lamasklejad liiliate elu mingil põhjusel põrguks teevad, avitab ainult kiire kolimine ohutumasse kohta.
6 kommentaari:
Meil on keegi kassijahi käigus ära likvideerinud pool vana puishortensiat. Kassijaht käib ka nii, et kass sätib end kuskil nähtavasse kohta ja siis vahepeal vaatab üle õla, et ega ta liiga kiiresti ei jookse, kas kutsikas teda silmist ei kaota :).
Pätti nad teevad, aga ikka on ühed mõnusad karvased molkused.
Jajah, need pikutajad ja lamasklejad ja igasugu muu värgi väljamõtlejad...:D Asiaatidele suvine liigutamine väga hullusti ei mõju, aga martagonid võib maha tappa.
Ühe mügri või roti või kelle iganes sibulasahvri leiaks ise ka heal meelel, see meenutab nagu rahapaja leidmist :D
Kuidas tulpe niiviisi üles võtta, et neile liiga ei tee? Mul on aiaservas posu poolmetsistunud tulpe (ja kuskil peaks olema ka nartsisse), aga ma kardan, et kui kühvliga urgitsema lähen, löön järsku mõne sibula pooleks ja üldse on hirm, et niipea, kui ma kühvli mulda ajan, teen kõik katki ja miski ei kasva enam iialgi. Tulpide tervis on praeguses olekus niisugune, et umbes pooled lähevad õitsema (muidu kasvatavad endale igavese suure lehekapsa peale), nartsissid ei ole kaks aastat õitsenud.
Abiks on see, kui veidi lehti kyljes on, et sibulapuntide asukohad enam-vähem aimatavad on. Siis saab veidi kaugemalt kaevama hakata. Igaks juhuks veidi sygavamalt ka. Ja kui oled peenraserva lahti kaevanud, siis ettevaatliku kyhveldamise juures on kaod väikesed.
Kogemata katkitehtud sibulad olen söepuruga kokku pätsinud ja kuivada lasknud. Ka korralikult poolekskaevatud sibulaline kipub heades tingimustes ellu jääma, kuigi väiksemad põevad kauem, sest haava protsent sibula pinnast on liiga suur.
Võlusõna ongi seega - veidi kaugemalt alustada.
Meil kasvavad toredad kellukad Bluebells, huvitav, kas need sibulad Eestis kannataksid elada?
Ma paluksin veel nõgeseleotise retsepti. Mul endal aias nõgeseid ei kasva, aga kuna oja ääres on neid hulgi, siis nõgeste puudumine ei ole probleemiks. Et kui palju nõgeseid ja kui palju vett ja kas külma vett või kuuma vett?
Aitäh:)
Postita kommentaar