Hea lugeja ja sõbra, tänase posti pealkirjas mainitud Al Gusti kolimine kaugele mere taha innustas mind kunagi yhte luuletust kirjutama, seal oli juttu Kurja Ja Ahne Kuninganna saarele kokkusõitnud käsitöömeistritest, kes sealt enam minema ei saa. Antud teema imbub välja ka jutus "Kurat teisel pool järve", kuigi ma pidin alguses kirjutama hoopis Kettamaailma stiilis väikse naljaloo oma lastele. Lisaks sellele on siin juttu ka meie oma kalli miinimumpalgaga tööd tegevate inimeste saatusest, maailmakaubanduse tegelikest tagamaadest, mitmesuguste sõltlaste võimetusest mõista oma tegude tagajärgi jne jne jne. Evolutsiooni käigus on asjad aastatuhandete käigus kujunenud nii, et igasugu lahingutes ja konfliktides võidab kyll liik, armee, linn ja Yhiskond, aga kaotab tavaline inimene, keda selles loos esindavad teema tõstnud emanda õde, naabri vanaema, kadunud kaltsukaupmees ja teised. Käesolevaga soovin ma tervitada kõiki, kes on yle vee läinud, tulge ikka ruttu tagasi, ja seda, et Järveisandad lõpetaks võimalikult varsti Emand Maria pesuköögis mööbliesemena. Et maailm oleks natsa, ee, no ikka oluliselt palju heatahtlikum ja õiglasem paik.
3 kommentaari:
Vokk on juba Sinu juures õppimise tarbeks broneeritud, ainult lennupiletid on puudu:)
Ja mul pole vokilõhnagi, villast rääkimata :D
Kaarna lugejaks mina hakkaks kyll.:)
Postita kommentaar