05 september 2014

Platnoi puu all haukumas e pärast hispaania kitarrimeistrite yledoosi

Meil siin valmivad õunad. Uuuu. ((Am7, melismo y glissando, 12 sek) Kastemärjas põlvini murus sammuda veel ei taha, aga hõrk mõte õuna-astelpajumoosist ei jäta mind maha. (C ; D4) Pärast pikki aastaringe on läbipaistmatuks kasvanud nii mõnigi hekk. Pärast pikka kogumist syletäiest särkidest saama peab lapitekk. Ma ei ole elanud asjata, pole tyhjalt istunud, pole mõttetuse uinutavat suitsu sisse hinganud... Oma nooruse kohta mõtlen liiga palju, aga tuleb mõelda ka teiste eest, kes seda ise ei suuda. Ma ei ela ainult endale, mu aias saavad varju ka teised ja minu näpud mängivad kõigile soovijatele. Oleks neid ainult... Aga aed on sammudest tyhi ja hinnalist lapiruudukestetekki vajan ainult ma ise. ................... Pole hullu. Nagunii elame me ainult iseendale. Kui teised lepivad omaenda meeleheite hea ja odava seltskonnaga, siis juhtub harva, et sinu pakutud hea sobib. Aga hea, et sa olemas oled - pole vaja kaugele minna, kui tuleb tuju kellelegi mahlakaid lollusi käratada või möödaminnes mõnus tantsuline jalahoop v kivivise teha. .............. Oma 12-keelse lemmikkitarri aga pakin ma igal juhul kaasa - väike asjake, kaalub vähe, aga selle sees on terve maailm. Vahepeal pääseb mõndagi sealt välja. Hea lugeja! Ma olen oma elus liiga palju sõimata, peksta, kooli- ja töökiusata, vägistada, röövida, nälgida ja kylmetada saanud, seepärast mängin ainult väga valitud ja väga headele inimestele ja ainult kutse peale, ei pane yles ilupilte pidudelt ega tee videopäevikut, ei paku oma lugusid ega laule, sest rahvamass vajab klubimuusikat ja näkineidude ininat. Kauni näolapi puudumist ei saa ma inimkonnalt kuidagi andeks, selle taga olev huvitab väheseid, ja kättemaks on olnud hämmastavalt järjekindel, asjatundlik ja lõppematu. ................... Kurb lugu kastemärgade jalgadega. Ma ei ole ainus, kõigi metsade taga ja igas betoonlabyrindis elab sadu tuhandeid yksildasi naisi, kes pole oma elus armastuse kevadeid ja ilusaid suvesid näinudki. On virvendusi, kellegi huultelt pudeneb vikerkaari, on hapraid värvilisi lõuendeid, aga esimene tugevam tuul viib rumalad elukunstnikud tundmatusse. Sina jääd... ... PS. Kellel vaba aega palju käes ja puudub aukartus akustilise kitarri ees, las vaatab juutuubist Jose Luis Montoni, Narciso Yepesi, Paco de Lucia, Caetano Veloso, minupärast kasvõi Diego de Cossio mängu. Silitab kõrvu ja paitab mõistust, mul on telefoni 8G mälukaart neid peaaegu täis lisaks Elis Regina, Joao Gilberto ja veel mõne musikaalse tyybi ettekannetele. Eraldi rõõmu peaks musikaalsele inimesel pakkuma bluegrass, väga meisterlik ja palju parem kui nashvill vm kommertskantri. Alustuseks soovitaks Hayseed Dixiet, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida... ... PS2. Vastuseks lugejate kysimustele: kuidas on see võimalik? Sellel on väga lihtne tehnoloogiline vastus - inimese aju kujuneb esimeste eluaastate jooksul. Kui tootjatehases sisestatakse nii riist- kui tarkvarasse põhiinf eksemplari igakylgse alaväärtuslikkuse, tarbetuse ja õigusetuse kohta, siis hilisemate aastakymnete töö annab kahjuks ainult osalisi tulemusi. Paljud asjad jäävad kehamälusse ja mõjutavad, st pärsivad inimese teguvõimet, alateadlikke otsuseid, tekitavad foobiaid ja jätavad paljude eluks vajalike kohtade peale reaalse augu e puuduva mustrikoha. Seda on paljude lapse ja noorena viletsust kogenud inimeste peal näha. Aga enamasti on lapsepõlves omandatud krooniline viletsus koos harimatuse, mõne sõltuvuse, emotsionaalse nõrkuse, raskekujuliste hirmude ja krooniliste kehaliste v vaimuhaigustega. Neist inimestest enamus ei oska millestki enamast puudustki tunda ega oma elu parandamiseks midagi teha, nad jäävad virelema koduseinte vahele, getodesse ja poe taha. Mõni yksik soovib oma keskkonnast välja tulla ja midagi enamat õppida, kellekski-millekski saada. Neist omakorda väga yksikutest saab keegi. Mul ei ole see siiani õnnestunud, aga aega veel on! Muider, ma ei kavatse kedagi oma yleelamiste galerii detailidega kiusama ja häirima hakata, aga see on imehea alus tulevase bluusi ja muude kaebelaulude koolkonna jaoks! Elu ja kogemused on igayhel erinevad, aga kurbust tunnetame me ju kõik.

7 kommentaari:

Tii ütles ...

Kui poeezia siis poeezia. Praegused heitlikud meeleolud on arusaadavad, kuid üks asi ei anna mulle rahu. Kuidas on võimalik, et üks täiesti kena välimusega noor naine on endale pähe võtnud, et ta on kuidagi eriliselt inetu. Ära tule nüüd ütlema, et teised arvavad nii. Kõik algab ikka iseendast. Kui sa ise endale meeldid, siis õelad arvustused lihtsalt veerevad üle, võib-olla kergelt kriipides, kuid ei iialgi löömas sügavamaid haavasid. Keda ei oleks näiteks mitmeid kordi lolliks tembeldatud. Teades ja tundes iseoma väärtust, ei saa sellised ebakompetentsed avaldused peale õlakehituse midagi muud esile kutsuda. Miks peaks selliste ütlemistega üldse oma mälupanka koormama - prügikasti ja otsekohe!
Soovin sulle edu iseendaga sõbraks saamise teel. Su kitarr juba armastab sind.

Lendav ütles ...

Jah, "kole" on sõna, mis sinuga kuidagi kokku ei passi. "Kole kui öö" on mu kõrvadele sama absurdne, nagu mu tütre arvamus, et ta olla inetu. Teismelise-eas võib see olla lihtsalt oma kehaga kohanemise etapp. Loodan, et ta kasvab sellest välja ja hakkab ennast hindama sellisena, nagu ta on. Sul on see protsess pisut kauem aega võtnud, aga tõesti - lase sel minna, see "kole" ei ole ju tõsi. Jah, roosa tibi Sa ei ole, Sa oled midagi palju rohkemat. Oled väärikas, tark, paljude annetega ja see paistab Su näost välja. Ilus.

MUHEDIK ütles ...

Mine igal hommikul peegli ette ja ütle
"Ma olen ilus, tark ja hea
ja selleks mind maailma loodigi....
/ see on pikk luuletus, kui tahad, saadan terve teksti/

Su ajus on potentsiaali küllalt, et lahti saada kõigist mittevajalikest emotsioonidest. Saada nad ometi kord prügikasti ja keera neile lõplikult selg.

mustkaaren ütles ...

Tänan, Tii. Paks nahk tekib elu jooksul ja sellest on palju abi. Jamaks läheb siis, kui negatiivsete elamuste kogus elus suure ylekaalu saavutab, nii et mõned harvad head hetked nende alla ära kaovad, ja kaaskodanike pahatahtlikkus hakkab sinu peas resonantse tekitama. Sellest ei aita kahjuks miski muu kui keskkonnavahetus.
Lendav, Sinu enda kohta võib sama ilusasti öelda. Mul on kah vahel sellised helged hetked, aga vähe ja järjest vähemaks jääb. Enda ilusaks, targaks ja heaks saamiseks on ju vaja ennast teostada, aga ellujäämisrabelemist ja enesekaitset on viimasel ajal nii, et muuks aega ja pauerit ei jäägi.
Muhedik, tänan. Ma arvan, et halbade ja väga halbade kogemuste koorem on mõistlik valada kunstivormi. Kahjuks niisama unustada ei saa midagi, sest muidu jääb mu elust liiga palju puudu. Aga kui emotsioon valada muusikasse v kujutavasse kinsti, siis saab sellest kohe väga palju parem.
Eneseaustus ja armastus tuleb välja teenida. Ma ei rahul oma võimete realiseerimisega, sest liiga palju läheb energiat elementaarsele, paraku on asju, mida EI SAA tegemata jätta, sest muidu läheb elu väga hulluks.

Anonüümne ütles ...

Ilus, andekas, tark inimene, väga hea kunstnik, muusik ja aiandusspetsialist, ehitamise alal käpp jne jne jne. See kõik oled SINA. Ja kindlasti veel palju muud, mis jäi üles lugemata.

Eve Piibeleht ütles ...

Tean seda tunnet, kui maailm on pime, tühi ja külm ja enesesisendus ei aita. Aga kui meil poleks tugevaid negatiivseid emotsioone, ei suudaks me tunda ka positiivseid. Kunstnikuhinged kipuvadki asju keskmisest mustvalgemalt võtma, aga vaevalt sa suudaksid ka hallis keskpärasuses vegeteerida

Aidi ütles ...

Kaaren, kuule. Ära jätka seda oma lapsepõlve/noorusea jms mustrit, siis kaob ka põhjus tunda, et selles mustris on augud pluss kogu sellele järgnev enesevihkamine, kurbus ja ängistus. Kindlasti on augud, aga see muster ise ei pea olema sinu oma. Inimene saab ise teha endale uue mustri või oluliselt muuta vana. See on hingetasandi töö... aga selle tulemused kajastuvad reaalsesse ellu. Ma ei oska ja ei tahagi öelda, kui palju me Otiga oleme täiesti teadlikult tegelenud oma mustrite muutmisega, teineteise toel, meil mõlemal on oma... tegelikult väga pehmelt öeldes komplitseeritud lapsepõlve- ja noorusealood, samuti näited lähiomaste peal, milleni nende mustrite jätkamine viib, ja seda me ei taha. Nii et "me teeme ümber, teeme ümber oma elu". Viieteistkümne aasta jooksul on protsess kulgenud suurte edusammudega, kuigi aukukukkumisi esineb paraku praegugi vahel, kui vanad painajad jälle üritavad ennast ilmutada... no näiteks pikem periood ränki unehäireid, mille taga on näiteks lapsepõlves omandatud kogemus, et magamise ajal juhtuvad hirmsad asjad... Aga ma võin öelda, et kui need vanad deemonid saavad nime ja saad aru, mis need põhjustanud on, ja suudad endale selgeks teha, et see on minevik, seda ei ole enam ja üleüldse ma lähen edasi hoopis enda uues maatriksis, siis asjad hakkavad leebuma. Ja mingil väga veidral moel kohandab ennast ka väline, füüsiline maailm selle uue maatriksiga. Mille üle mul on väga hea meel. Aga jah, sellest vanast tuleb lahti lasta ja sellele selgeks teha, et "sa ei ole enam minu oma".