Minu perekonda kuuluv u 1.68 cm pikk isik seisab rabarbripuhma ees, 6htuvalgus soojendab noort puuviljaaeda. Ilus. Kahjuks ka kurb. Liiga palju 2hvardusi myrgitab taeva.
Millega sa küll kõike seda negatiivset enese juurde tõmbad...katsu mõni kaitseloits või talisman leida. Ma ei tee nalja, kuigi muidu olen väga reaalilma inimene...
Mul tekivad Su kirjutisi lugedes vahel samad mõtted, mis Thelal. Mu meelest on maailm küll üks imeline paik, kus head on rohkem kui halba. Ja kui Sul asjad väga viltu on, peaks tõesti hakkama abi otsima.
Sellepärast mul oligi kunagi kaks blogi, et ühte said mustad mõtted ja neid on vaja ju ka hajutada, eriti kui üle ääre ajab. Väsimus toodab neid rohkesti. Mingil hetkel loobusin ja kustutasin ära. Nüüd on ka selliseid päevi sekka, aga siis helistan sõpradele või lastele, vahel saab parem, vahel ei saa.
Kui lapsed väikesed, siis on keerulisem.
Muidu soovitaks mina ka mõnda, olen ise kaks korda elu jooksul august välja saanud. Vahel on vaja, et keegi kuulaks, vahel on vaja, et keegi näeks.
Mei kylas on konkreetne probleem - teatud p2ttide seltskond. Alkohol ja v2givallatsemine on inimeste igap2evelu ning suhtumine naistesse ja lastesse j6hker ning hoolimatu. Kahjuks on nad minu piirinaabrid, nn normaalsete inimestega, kes veidi kaugemal elavad, probleeme pole. P2rast 2008 septembris minu koju laamendama ja peksma (konkreetsedkahjud ja kehavigastused fikseeritud) tulnud seltskonna t2iesti karistamata p22semist kuulun ma nende inimeste hulka, kes kaaskodanikke sygavalt umbusaldavad - 1) alates khalesaabunud politseiametnike 22rmiselt ebap2devat tegevust kui ka hilisemaid mitmeid r2nki rikkumisi prokuratuuri t88tajate poolt kuni 2) suguv6sa t6rjuva suhtumiseni ning 3) vallavalitsuse seisukohta, et p6lvkondade kaupa vussi keertud laste, noorte ja l6puks p2tistunud t2iskasvanute probleemid ei puutu neisse, mina lihtsalt kirjutagu avaldusi - no mida? Kui aastate jooksul ei ole meile korvatud mitte yhtegi fikseeritud kahjut jne. Mu abikaasa aga arvab, et k6ik probleemid lahendab enda purju joomine ja m6ni teine kord aitab, kui mulle lollusi karjuda. T6epoolest m6nusad inimesed elavad mu ymber, kelle heaks tarku lapsi kasvatada, kultuuri ja kunste viljelda, ettev6tluse alustamiseks vahe ndeid koguda, olla ilus, tark ja hea. Kahjuks on yhiskonna suhtumine naistesse ja nende 6igustesse v2hegi inimv22rsele elule suhteliselt 18 sajand.. Asja komplitseerib ajaolu, et ma ei ole sugugi ilus naine, nii et manipuleerimise, meelitamise janaeratustega, mis muidu aitaks v2ga paljusid asju korda ajada, arsenal mul puudub. Mind on p2ris palju mu v2limuse p2rast m6nitatud ja seega ongi ainus, kuigi v2ga puudulik ja kodanikel vahet tegev v6imalus, toetuda seaduses etten2htud kaitsemehhanismidele. See aga on paraku palju ning valikurohket pettumust valmistav.
Paraku on nii, et me ei saa valida oma vanemaid, aga saame valida oma elutee - meie elu-olu määravad meie mõtted, teod ja meie endi valikud, süüdistada oma vigade eest kedagi teist on alusetu. Elu on tihtipeale ebaõiglane, aga ei või negatiivsusse kinni jääda, elul on ju kindlasti ka häid külgi. Olen ise elanud mitmeid suuri kaotusi ja hingetraumasid - mu vanaema lasti minu nähes meie majatrepil purjus sõdurite poolt maha ja sõideti soomukiga kogu meie aed pahupidi, paar kuud hiljem süüdati ka meie maja ja hävisid mu parimad sõbrad - raamatud. Ühe hooletu autojuhi tõttu jäin ilma oma unistuste elukutsest olla tantsija ja ainult keskendumine lömastatud sidemes jala värvitud varbaküünele ei lasknud mind musta masendusse langeda, kuigi ka see varbaküüs võeti ka ära, kartuses, et võib tekkida kangreen. Lootust, et jalg paraneb, oli vähe, aga elus juhtub imesid kui neisse uskuda ja selle usu ajel tegutseda. Ka teisest õpitust elukutsest pidin loobuma - ma tegin ise valiku pere ja maja kasuks, ja jah, ma olen nüüd maakas, tohutult kaugel oma unistustest, aga siiski oma eluga rahul.
Üks haigla sanitaridest ütles kuldsed sõnad: " Õpi kõigepealt armastama end oma heade ja halbade külgedega, alles siis õpid ka elu ja inimesi armastama", andis mulle paberi ja pliiatsi ning käskis paberile panna kirja oma head ja halvad küljed, ja käskis keskenduda peamiselt heade külgede arendamisele. See on mind ka palju aidanud, aidanud ka teistes head leida ja ausõna, ma polegi kokku puutunud üdini halbade inimestega. Ma pole ka sugugi ilus ja lonkan siiani ning külas peavad enamikus mind veidrikuks, aga ma ei lase end sellest häirida - armastan end sellisena nagu olen ja aktsepteerin teisi sellistena nagu nad on, ja mul hea meel, et olen nende inimeste keskel elanud juba üle 30 aasta.
Su elu hirmsast sündmusest möödas juba 4 aastat, kas pole juba aeg need mälestused panna mälu kaugemasse soppi? Neid ei saa unustada, aga pidevalt ühte ja sama korrutades tapad Sa ise endas headuse. Pidev negatiivsus sööb nii Sinu enda tervist ja närve ning ka Sind ümbritsevate oma. Ja ära urgitse oma hingehaavadelt pidevalt koorikut maha, lase ometi haavadel paraneda. Muidu kulutad kogu oma elu hingehaavade lahtirebimisele ja jääd väga paljudest rõõmudest ilma, pea meeles - elu on kuramuse lühike aeg, isegi kui elad 100 aastaseks, pikemaks teevad selle ainult head mõtted, sündmused, õnnehetked - olgu nende kestvus kasvõi sekund, aga kui asetad need oma "mäluriiulitesse" esikohale, tunduvad nad aastate pikkusena.
Loodan südamest, et Sul on julgust ja visadust võita iseend, enne ei muutu siin ilmas miski paremuse poole - meid ümbritsev maailm on just seda värvi, millisena me teda kujutleme ja nii halb kui halvaks me ta mõtleme.
Nu see suvilasõda on vist täiega käimas, et nii tumedad mõtted kallale kipuvad. Loodetavasti aitab kahekõne su roheliste sõpradega päikesel pisut soojemini paista. Ja veel - küla laulumeistril oli oma relv vaenlaste vastu - pani nad laulu sisse. Ilmselt ka puitu, savisse või kivisse saaks selliseid tüüpe kinni köita.
On inimesed, kes k2ivad mulle pidevalt teatud asju nina alla h66rumas. kahjuks pean ma tylinorijatega tegelema, rahumeelsest elust on as I kaugel. Reaalsete kurit88dega tegeldes tulevad paratamatult ka eelnevad meelde. On inimesi, kes ei vaja hobisid, t88d, v22rtusi, hoolivust k6igesse elavasse, vaid seiklusi tyli ja v2givallaga. Mul on v2ga palju teha ja 6ppida ning pidev trall p2ttidega on kurnav, eriti kui ametiasutuste vahet k2imine tulutuks osutub. Ma armastan oma peret, kodu ja maad ning ei ole n6us p6genema v seda kopikate eest myyma, nagu keegi kunagi soovitas. Mis oleme me ilma maata?
Hilisel on õigus. Kurjaga võitlemiseks kulub täpselt nii palju energiat, kui sa ise oled nõus sellele kulutama. Olen minagi olnud pennitu, kohtu all, suremas, leidnud voodist oma abikaasa laiba jne.jne. Kõigil meil on probleemid olnud, aga neil tuleb minna lasta, muidu pole tulevikku. Mulle endale meeldib väga hiina vanasõna, et kui keegi on sulle väga liiga teinud ja sa oled võimetu sellega midagi ette võtma, siis oota. Ühel päeval kannab jõgi su vaenlase laiba sinust mööda. Muuseas, toimib 100%.
Kallis Kaaren! Sa oled üks väga tubli ja tugev naine ning ma ei väsi imetlemast sinu ponnistusi elu paremaks muutmisel. Minul, kelle elu tundub sinu omaga võrreldes lausa lill olema, oleks lihtne soovitada- ehita aed, mediteeri ja muutu ise selle läbi veel tublimaks, ignoreeri naabreid jne, aga ma ei tee seda. Füüsiline valu ja hingelised üleelamised muutuvad ajas vähemaks kui neile iga päev soola ei raputata. Lolli naabriga jagamine on nagu tuuleveskitega võitlemine, eriti veel siis, kui tema on nn. pärismaalane, kes on võibolla kohaliku valla-ametniku ja politseiga koos kooliski käinud ja sina oled mingi oma õigusi taga-ajav tülikas kaaskodanik. Väikestes valdades kohati tundubki, et on omad seadused, mitte need, mis kuskil paberil kirjas.Lihtsam on pöidlaid keerutades oma päeva õhtusse veeretada, kui kellegi probleemidega tegeleda, sina oled "probleemne", mitte sinu naaber. Minule, kes ma olen ilmselt paadunud pessimist, tundub, et ega sul ei muutugi midagi paremaks, sest õhus liiga palju mürki ja sinu ümber on vähe häid ja mõistvaid inimesi (peale blogijate). Vähemalt su oma mees võiks sinuga ühes paadis olla... ning see välimuse värk, no kuule, ma olen kindel, et sa oled liiga kriitiline, kui palju neid ilusaid inimesi siis ikka on. Ma väga loodan, et su tervis peab kõigele sellele jamale vastu ja ammuta nii palju jõudu edaspidiseks meie lühikesest ilusast kevadest-suvest kui vähegi võimalik. Lapse tugev kallistamine teeb ka enesetunde paremaks, mehe kallistamisest rääkimata!
Aia ehitamine võib vähemalt ühe probleemi paljudest - naabrite üle piiri ronivad ehitised - kõrvaldada. Siis jääb teiste jamade jaoks rohkem aega. Muus osas aga tundub küll, et sul oleks kõrgemalt poolt abi vaja.
11 kommentaari:
Millega sa küll kõike seda negatiivset enese juurde tõmbad...katsu mõni kaitseloits või talisman leida. Ma ei tee nalja, kuigi muidu olen väga reaalilma inimene...
Mul tekivad Su kirjutisi lugedes vahel samad mõtted, mis Thelal. Mu meelest on maailm küll üks imeline paik, kus head on rohkem kui halba. Ja kui Sul asjad väga viltu on, peaks tõesti hakkama abi otsima.
Päikest ja rõõmu!
Sellepärast mul oligi kunagi kaks blogi, et ühte said mustad mõtted ja neid on vaja ju ka hajutada, eriti kui üle ääre ajab. Väsimus toodab neid rohkesti.
Mingil hetkel loobusin ja kustutasin ära. Nüüd on ka selliseid päevi sekka, aga siis helistan sõpradele või lastele, vahel saab parem, vahel ei saa.
Kui lapsed väikesed, siis on keerulisem.
Muidu soovitaks mina ka mõnda, olen ise kaks korda elu jooksul august välja saanud. Vahel on vaja, et keegi kuulaks, vahel on vaja, et keegi näeks.
Mei kylas on konkreetne probleem - teatud p2ttide seltskond. Alkohol ja v2givallatsemine on inimeste igap2evelu ning suhtumine naistesse ja lastesse j6hker ning hoolimatu. Kahjuks on nad minu piirinaabrid, nn normaalsete inimestega, kes veidi kaugemal elavad, probleeme pole. P2rast 2008 septembris minu koju laamendama ja peksma (konkreetsedkahjud ja kehavigastused fikseeritud) tulnud seltskonna t2iesti karistamata p22semist kuulun ma nende inimeste hulka, kes kaaskodanikke sygavalt umbusaldavad - 1) alates khalesaabunud politseiametnike 22rmiselt ebap2devat tegevust kui ka hilisemaid mitmeid r2nki rikkumisi prokuratuuri t88tajate poolt kuni 2) suguv6sa t6rjuva suhtumiseni ning 3) vallavalitsuse seisukohta, et p6lvkondade kaupa vussi keertud laste, noorte ja l6puks p2tistunud t2iskasvanute probleemid ei puutu neisse, mina lihtsalt kirjutagu avaldusi - no mida? Kui aastate jooksul ei ole meile korvatud mitte yhtegi fikseeritud kahjut jne. Mu abikaasa aga arvab, et k6ik probleemid lahendab enda purju joomine ja m6ni teine kord aitab, kui mulle lollusi karjuda. T6epoolest m6nusad inimesed elavad mu ymber, kelle heaks tarku lapsi kasvatada, kultuuri ja kunste viljelda, ettev6tluse alustamiseks vahe ndeid koguda, olla ilus, tark ja hea. Kahjuks on yhiskonna suhtumine naistesse ja nende 6igustesse v2hegi inimv22rsele elule suhteliselt 18 sajand..
Asja komplitseerib ajaolu, et ma ei ole sugugi ilus naine, nii et manipuleerimise, meelitamise janaeratustega, mis muidu aitaks v2ga paljusid asju korda ajada, arsenal mul puudub. Mind on p2ris palju mu v2limuse p2rast m6nitatud ja seega ongi ainus, kuigi v2ga puudulik ja kodanikel vahet tegev v6imalus, toetuda seaduses etten2htud kaitsemehhanismidele. See aga on paraku palju ning valikurohket pettumust valmistav.
Paraku on nii, et me ei saa valida oma vanemaid, aga saame valida oma elutee - meie elu-olu määravad meie mõtted, teod ja meie endi valikud, süüdistada oma vigade eest kedagi teist on alusetu.
Elu on tihtipeale ebaõiglane, aga ei või negatiivsusse kinni jääda, elul on ju kindlasti ka häid külgi. Olen ise elanud mitmeid suuri kaotusi ja hingetraumasid - mu vanaema lasti minu nähes meie majatrepil purjus sõdurite poolt maha ja sõideti soomukiga kogu meie aed pahupidi, paar kuud hiljem süüdati ka meie maja ja hävisid mu parimad sõbrad - raamatud. Ühe hooletu autojuhi tõttu jäin ilma oma unistuste elukutsest olla tantsija ja ainult keskendumine lömastatud sidemes jala värvitud varbaküünele ei lasknud mind musta masendusse langeda, kuigi ka see varbaküüs võeti ka ära, kartuses, et võib tekkida kangreen. Lootust, et jalg paraneb, oli vähe, aga elus juhtub imesid kui neisse uskuda ja selle usu ajel tegutseda.
Ka teisest õpitust elukutsest pidin loobuma - ma tegin ise valiku pere ja maja kasuks, ja jah, ma olen nüüd maakas, tohutult kaugel oma unistustest, aga siiski oma eluga rahul.
Üks haigla sanitaridest ütles kuldsed sõnad: " Õpi kõigepealt armastama end oma heade ja halbade külgedega, alles siis õpid ka elu ja inimesi armastama", andis mulle paberi ja pliiatsi ning käskis paberile panna kirja oma head ja halvad küljed, ja käskis keskenduda peamiselt heade külgede arendamisele. See on mind ka palju aidanud, aidanud ka teistes head leida ja ausõna, ma polegi kokku puutunud üdini halbade inimestega. Ma pole ka sugugi ilus ja lonkan siiani ning külas peavad enamikus mind veidrikuks, aga ma ei lase end sellest häirida - armastan end sellisena nagu olen ja aktsepteerin teisi sellistena nagu nad on, ja mul hea meel, et olen nende inimeste keskel elanud juba üle 30 aasta.
Su elu hirmsast sündmusest möödas juba 4 aastat, kas pole juba aeg need mälestused panna mälu kaugemasse soppi? Neid ei saa unustada, aga pidevalt ühte ja sama korrutades tapad Sa ise endas headuse. Pidev negatiivsus sööb nii Sinu enda tervist ja närve ning ka Sind ümbritsevate oma.
Ja ära urgitse oma hingehaavadelt pidevalt koorikut maha, lase ometi haavadel paraneda. Muidu kulutad kogu oma elu hingehaavade lahtirebimisele ja jääd väga paljudest rõõmudest ilma, pea meeles - elu on kuramuse lühike aeg, isegi kui elad 100 aastaseks, pikemaks teevad selle ainult head mõtted, sündmused, õnnehetked - olgu nende kestvus kasvõi sekund, aga kui asetad need oma "mäluriiulitesse" esikohale, tunduvad nad aastate pikkusena.
Loodan südamest, et Sul on julgust ja visadust võita iseend, enne ei muutu siin ilmas miski paremuse poole - meid ümbritsev maailm on just seda värvi, millisena me teda kujutleme ja nii halb kui halvaks me ta mõtleme.
Nu see suvilasõda on vist täiega käimas, et nii tumedad mõtted kallale kipuvad. Loodetavasti aitab kahekõne su roheliste sõpradega päikesel pisut soojemini paista. Ja veel - küla laulumeistril oli oma relv vaenlaste vastu - pani nad laulu sisse. Ilmselt ka puitu, savisse või kivisse saaks selliseid tüüpe kinni köita.
On inimesed, kes k2ivad mulle pidevalt teatud asju nina alla h66rumas. kahjuks pean ma tylinorijatega tegelema, rahumeelsest elust on as I kaugel. Reaalsete kurit88dega tegeldes tulevad paratamatult ka eelnevad meelde. On inimesi, kes ei vaja hobisid, t88d, v22rtusi, hoolivust k6igesse elavasse, vaid seiklusi tyli ja v2givallaga. Mul on v2ga palju teha ja 6ppida ning pidev trall p2ttidega on kurnav, eriti kui ametiasutuste vahet k2imine tulutuks osutub. Ma armastan oma peret, kodu ja maad ning ei ole n6us p6genema v seda kopikate eest myyma, nagu keegi kunagi soovitas. Mis oleme me ilma maata?
Hilisel on õigus. Kurjaga võitlemiseks kulub täpselt nii palju energiat, kui sa ise oled nõus sellele kulutama. Olen minagi olnud pennitu, kohtu all, suremas, leidnud voodist oma abikaasa laiba jne.jne. Kõigil meil on probleemid olnud, aga neil tuleb minna lasta, muidu pole tulevikku.
Mulle endale meeldib väga hiina vanasõna, et kui keegi on sulle väga liiga teinud ja sa oled võimetu sellega midagi ette võtma, siis oota. Ühel päeval kannab jõgi su vaenlase laiba sinust mööda. Muuseas, toimib 100%.
Kallis Kaaren!
Sa oled üks väga tubli ja tugev naine ning ma ei väsi imetlemast sinu ponnistusi elu paremaks muutmisel. Minul, kelle elu tundub sinu omaga võrreldes lausa lill olema, oleks lihtne soovitada- ehita aed, mediteeri ja muutu ise selle läbi veel tublimaks, ignoreeri naabreid jne, aga ma ei tee seda. Füüsiline valu ja hingelised üleelamised muutuvad ajas vähemaks kui neile iga päev soola ei raputata. Lolli naabriga jagamine on nagu tuuleveskitega võitlemine, eriti veel siis, kui tema on nn. pärismaalane, kes on võibolla kohaliku valla-ametniku ja politseiga koos kooliski käinud ja sina oled mingi oma õigusi taga-ajav tülikas kaaskodanik. Väikestes valdades kohati tundubki, et on omad seadused, mitte need, mis kuskil paberil kirjas.Lihtsam on pöidlaid keerutades oma päeva õhtusse veeretada, kui kellegi probleemidega tegeleda, sina oled "probleemne", mitte sinu naaber.
Minule, kes ma olen ilmselt paadunud pessimist, tundub, et ega sul ei muutugi midagi paremaks, sest õhus liiga palju mürki ja sinu ümber on vähe häid ja mõistvaid inimesi (peale blogijate). Vähemalt su oma mees võiks sinuga ühes paadis olla... ning see välimuse värk, no kuule, ma olen kindel, et sa oled liiga kriitiline, kui palju neid ilusaid inimesi siis ikka on.
Ma väga loodan, et su tervis peab kõigele sellele jamale vastu ja ammuta nii palju jõudu edaspidiseks meie lühikesest ilusast kevadest-suvest kui vähegi võimalik. Lapse tugev kallistamine teeb ka enesetunde paremaks, mehe kallistamisest rääkimata!
Ole tubli!
Aia ehitamine võib vähemalt ühe probleemi paljudest - naabrite üle piiri ronivad ehitised - kõrvaldada. Siis jääb teiste jamade jaoks rohkem aega.
Muus osas aga tundub küll, et sul oleks kõrgemalt poolt abi vaja.
Postita kommentaar