ahmida suve

(Palun vabandust lugejate ees, kes soovixid ka pilte näha nt Ämma Aiast, kõnelemata meie omast. Sellepärast, et fotokale sobivad USB-juhid:) on remondi ning järjekordse mööblitõstmise kaoses kuskil puhkamas. Ehk homme?...)
Praegu pimedax ei lähegi. Põhjataevas on muinasjutuliselt valge, meie köögiaknast võib põhjakaart imetleda niikauax, kuni seda jätkub. Valgeid öid armastan ma selle erilise lõhnava õhu pärast, ning hoopis teistsugused hääled panevad mu kõrvu teritama - kas tõesti on meil jälle rukkirääke, hyybid on ikka veel elus, ning teised sulised õed-vennad samuti, hurraa. Viimasel ajal ei ole meie naabruses enam ööpäevade kaupa kestvat tymaka-, romuralli- ning läbukonveierit, seega on maaõhk jälle oma õige lõhna, värvid ning helid enam-vähem tagasi saanud.
Kas ma kirjutan ka alasti aednikest, ninjaniidukist, aiamajakesest & rasketest erialastest mõtisklustest? Vist mitte, need minu elu pisiasjad ei loxuta maailma igavest ringkäiku sugugi, ning see, kes mind laisax & alaväärtuslikux peab, teeb seda niikuinii. Kyll tasub märkida, et pärast eelmise aasta valupõrgut ning kymneid tegemata töid hakkab meie kodu jälle inimeste eluaset meenutama. On kahju, et ma jaxan igasugu töid niimoodi tempoga, ikka isuga teha ainult pool päeva, siis läheb juba samm sassi & käsi kangex. Kus on siis meie esivanemate, põlis- & pärismaalaste vägi & kangus, suuri linnu ehitanud ning soost põlde voolinud rahva vaim?
.............................................
Yht-teist on siiski veel alles. Ma suudan nautida nii vihmaligast loodust kui ka lootusetut kuumalainet - iga ilma jaox on olemas sobivad tööd ning mängud. Praegu aga on päevakorral õuetööde & kohustuste nautimine - just nimelt, nautimine. Pole midagi ilusamat kui näha, kuidas su maailm muutub, & sina tegid seda!
Murukõrreliste alla kadunud alpinaariumi päästmisel ilmus välja enamus kadunux peetud (mygri, raisk) mägisibula sortidest (Haide, Lee, Othello, võrkjas ning veel 1 tundmatu); ning astilbepeenra kõrval hakkab ilmet võtma hernepeenar, irw. Tyrgi oad kergitavad kybarat ning imelikes kohtades paistab silma salatikylve. & LÕPUX OMETI saab mul homme niidetud alumine maa (kõrge & tihe lõikhein jms, õige mitu hommikut niidutööd), yles leitud ning päästetud nii mõnigi neetud eelmisel aastal kadunud noor puu v põõsas. Viljapuude Valhallasse läheb kindlasti 3 puud alt aiast, ylemised suutsin päästa. Kiletunnelist antaxe juba veidi kurki ning arbuus õitseb. Paradiisiõunapuu "Ruti" kannab u 30 vihast õuna ning arooniad teevad saagikatseid. Mustad sõstrad on hullud nagu alati. Teadagi, jaanijärgne aeg, kus õied on unustatud ning vili, mari & kaun hakkavad äkki väga olulisex muutuma.
Silme ees virvendab pikk kiirete tööde nimekiri. Ning teadmine, et teised ei peagi seda mõistma. Ning et mina ei pea mõistma nende mittemõistmist. Ma pean harima oma aeda, ning et igal aastal tuleb sygis.
PS. Lugupeetavad mehed! Ma tänan teid, et te meie, naiste elu kergendamisex niipalju toredaid masinaid olete välja mõelnud. Eriti tänan mootoriga vikati eest! Luisuga plekiriba nyhkimisele iga paarikymne tõmbe tagant eelistan iga kell ketta viilimist kord päevas, ning kurjadele seljatõbedele kerget lihasvalu!
PS2. Mägisibul "Rubicundum" on tore, kui tavalised kerakesed enam nii põnevad ei tundu.