12 aprill 2011

toodagu elusalt või surnult


Varemalt oli juttu sellest, et keegi mu õunapuid käis järamas. Antud pildil on täpselt kirjeldatud asjade seisu, aint kujundi erxuse & emociooni võimsuse huvides on puu asendet hundi kujutisega. Sest ma armastan oma puid, nad on mu vähemad õed-vennad.
Mul on hukka läinud erinevatel põhjustel (jänesed, muud närilised, putukad) 3 noort õunapuud & 1 pirnipuu, see suvi toob tõehetke veel väh 12-le. Osa tõehetkest moodustab fakt, et kui jään haigex, siis aeda keegi ei hoolda. Sygisel olin liiqmisvõimetu ning viljapuud jäid kinni mähkimata. Eile oli selle kevade esimene ilus õuestöötamise ilm ning hommikut kasutasingi viljapuude kõbimisex.
Paljax olid näritud, vaesekesed. Ma pygasin nad suhteliselt nudix, et q puul veel eluvaimu sees on, siis saab ta oma jõu paranemisex kasutada, ning vahatasin. 4 puu peale kulus yle 2 tunni. Siis väsis mu selg & tulin toa-asju tegema.
Täna ootab veel 8 õunapuud ning mitu muud taime. Jänesed, kypsegu nad praeahjude praeahjus, olid puru närinud ka noored lehised.
Ning lumi on murdnud hekipõõsaid. Sellest pole väga hullu, sest lehtpõõsad kasvavad pärast pygamist ilusasti edasi, ning kärpimisel tekib suurepärane paljundusmaterjal. Meil on osa krundist veel nö hekistamata, sest 1 meie maja juurde ajalooliselt kuulunud maariba (vanade viljapuudega, ning piir jooxeb 2 meetri kauguselt maja SEINAST!) on erastamise ajal toimunud susserdamiste tõttu ikka veel munitsipaalmaa, mida ma praegu ei saa täie õigusega kasutada. Kui aga, siis läheb sinna 35-40 lehtpõõsast ning mõni igihaljas puu ka. Et meil raha järele hõikajaid hulgim on, siis teen oma pisikesele puukoolikesele laienduse, et olex oma taimed võtta, q istutamisex läheb. Mul on võtta 4 sorti kontpuid, kuldsõstar ning proovin ka Rosa rugosa sordiga.
Et väikest poissi, kes juba roomab, tuleb seljakotis kaasas kanda, siis väsin väga ruttu. Väljas on palju muudki tööd, laialipillutud ehitusmaterjali, aastate jooxul autode lammutamisel tekkinud prygi ning muud, mida abikaasa iial kokku ei korja. Kuigi mul on erakordselt ebameeldivad & jälgid naabrid, olen nendega täiesti yhel nõul asjas, mis puudutab heina ning pori sisse laialipillutud ehitusmaterjale & autoromu-kraami. - See on kole ning ebaväärikas. Samuti segab see muruniitmist & mitmeid meelepäraseid tegemisi.
Peresuhetele pole see ka hea. Qid mu abikaasal on 1 nõrkus: usk Tugevamasse, Kes Kõik Ära Teeb & Hooliceb. Maja, sisustuse, riistad, aia, pere & toidulaua... huvitav kyll, kes?
Olen varemgi märganud, et q majapidamises midagi juhtub, või nt mina jään raskelt haigex v vajan erakorralist arstiabi (noh, seda kyll talvel kohutava ning nädalaid kestnud seljavalu pärast, muud erilist pole olnud), siis muutub ta väga tusasex, närvilisex ning täiesti abitux olmeasjades, masenduses ei suuda ta ei pliidi alla tuld teha ega laste eest hooliceda, istub ainult remonditoas, sigarett hambus. Ei taheta õues mängida ega toas meisterdada... Kõik majapidamise asjad, isegi enda eest hoolicemine, tunduvad olevat seda sorti, mis peletavad ning käivad yle jõu. See torkab mulle järjest rohkem silma ning hakkab moodustama mustrit - on probleem, aga seda ei tunnistata mingi hinna eest. Alati saab veeretada naise õlule, & alati on keegi, kes ära teeb, või kui ei tehta, siis saab ka ilma... varem aitas abikaas kasvõi paar põõsast istutada v niitis muru, võttis kätte drelli & kruvis natuke midagi. Olmega pole ta muidugi iial hästi läbi saanud, qid praegu toimuv teeb mulle sygavalt muret.
Meie koorem pole ju märkimisväärselt raske. Meil on võrreldes vanematega elu erakordselt võimalusterohke ning me oskame & teame palju rohkem. Meil pole enam selliseid piiranguid ning hädasid, mis veel 20 aastat tagasi inimesi koduseinte vahel ootama panid, et partei õpetab & majavalitsus remondib. Mulle meeldib see võimalusterohkus & yhiskonna ressursside mitmekesisus - mäletan ju väga hästi, kuidas nõukaajal igatsesid inimesed elu linnakorteris ning maamaja peeti millexki alaväärtuslikux, kus on vilets elekter, olmemugavustest on kättesaadav ainult ahikyte & enamuse ajast on majapidamine pori täis & kylm. Pluss veel transpordi kättesaamatus & vajadus pidevalt varastada, sest poest pole midagi saada alates riietest kuni ehitusmaterjalideni. Ma kasvasin selle sees yles ning võrdlusmoment pysib siiani värske, sest mäletan, kuidas ema yxi kasvatas 2 last & toitis joodikust meest, tegi ylejõukäivas tempos nii riigitööd kui pidas lehmi, et majapidamise jaox raha teenida, ning kuidas seda tegelikult väga vähesex jätkus.
Me oleme see, mida me sööme, ning see, kus elame. Ma tahan olla mitte seest tyhjax kõdunenud paju, vaid terve & rõõmus aed, kus on tulijatel hea olla & alati midagi vaadata v noppida. Seda ei saa iseenesest, seda peab kasvatama. Nii, nagu aeda, nii ka isennast.

4 kommentaari:

isehakanud lillekasvataja ütles ...

Mis Sa sest lapsest tassid, Sul käru pole ve?

Köögikata ütles ...

Vot jah, mul tuli ka just täna hea mõte kõik äralõigatud murdunud põõsaoksad (no muidugi mitte kõik, ilusamad jupid ikka) mulda torgata. Muidu ma pelgasin seda pistoksavärki, aga eelmine aasta torkasin jupid ühest deutsiaoksast kasvukanurka, et saab mis saab ja nüüd tundub, et paar tk neist on isegi elus. Erikohtlemisega jändama ma ei hakka, aga kui mõni ise ellu jääb, on tore küll. Täna läks kasvukasse taas mõni jupp karedat deutsiat, 2 sorti põõsasmaranaid ja 2 pargiroosi. Igaks juhuks torkasin mulda ka verinoore kreeka pähkli ladva. Sellest puukesest on mul küll väga kahju.
Mismoodi Sina neid pistoksi kohtled?

kaaren ütles ...

Laps ei pysi kärus, aastane poiss on juba ylim ronija:) nii et hoian syles & teen töid 1 käega, kannan teda seljas v teen toa-asju, sest kärud jm on Meie Jannile talumatu isikuvabaduste piiramine!
Pistoxi teen nii, et panen plastikust istutuspotid (2 v 3L) 1/3 jagu mulda ning ylejäänud liiva, nii et mõni cm õhuruumi potti jääb, oxad liiva sisse. Sellepärast, et mulla sees kipuvad mädanema minema, aga kui juured on juba tekkinud, siis poti põhjas olevast mullast saavad nad toitu kyll. Potid sellepärast, et kui pole aega peenraid rohida, siis potte hooldada & vajadusel kolida on lihtsam.
Lapsena proovisin pastakat juurutada, ei õnnestunud.

Tsiil ütles ...

Pistikud on hea mõte, ma peaks pistma aktiniidiat ja kontpuid. Punane sarapuu vist ei lähe?

Suurema õuekoristuseks annab äkki talgud korraldada? Saab platsi puhtaks ja meele rõõmsamaks?